Silmalugu

Tekst on kujunenud fragmentidest, mis tekkisid siis, kui silmad hakkasid tähtsaks muutuma (see oli üsna ammu), kogetud arvamistest, mis ilmusid praeguse seisuga aasta tagasi, ning ühe jõululuuletuse interpretatsioonist. Algvariant oli kirjas ilmselt juba jaanuaris, aga nüüdseks on  see silunenud. See on nii.

I Tollal

Üheks päevaks sinu silmi.

On see siis liiga palju palutud?

Ja ega´s kõik kogemusedki 

saagi tulla valutult.

Jah, laenata sinu silmi.

Minagi sooviksin veel korra tunda ilmsi.

II Ent

Täna tahaksin teada.

Kuigi pole tähtis täpselt mida --

mul kama -- ükskõik mis rida...

Ikkagi tahaksin teada.

Tema silmade värvi eriti.

III Ning

Kui kõnnin vastu ego-emole

ja tunda tundub liiast,

siis ikka vale teeselda,

et ta mu mälestus metailmast.

Ta silmi ma ei näinudki:

need olid liiga varjus,

kuid kael ja juuksetukkki

tal Vaata mind! vaid karjus.

IV Kuid

Kui tähi poole keski pilgu toob

ja silmavärv võib olla mis tahes toon,

siis varjund teiste kõrval reas,

on silmad kõigil taevakarva peas.

Osa sellest, mida eespool pole

Praegu toimub see, et ema tõstab tube ümber. Ta tõi kõik Shakespeared ja müüdiraamatud minu uue õppimiskoha ligi, et mul parem keskenduda oleks. Tõenäoliselt see toimibki. On nii palju, mida ma pole jõudnud siis kirja panna. Näiteks minu sugulintski sooviosa sellest, kuidas me mai viimasel nädalavahetusel kahekesi Päenu muuli peale seiklesime. Ma olin muidugi siis veel invaliidsem kui praegu. Hetkel olen ma kõige invaliidsem peast, sest ma tean, et mu jalg ei saagi enam endiseks, sest seal on nüüd lisaluu. Mu emal on vastasjalal samasugune ja tema on sellega terve minu eluaja lahedasti ära elanud. Nüüd ma argumenteerin selle pärast kehalise õpetajatega. Ega ma olen ise ka laisk olnud.

Käisime Port Arturite toidupoes moona toomas ja leidsime muuli isegi üles. Sellel oli tore kõndida. Ei mäetagi enam kas me rääkisime või olime vait. Lõpus istusime. Seal on mingi kõrgendus ja tarbisime moona. Tema kahjuks pähkelieid ei armasta. Neid pidin üksi sööma. Siis läksime tagasi ja otsisime bussipeatuse. Üks buss tuli õige pea, aga tundus, et see läheb vales suunas ja bussijuht oli ka väheabivalmis. Lollid olime, lähemale oleks ikka saanud. Sedasi ootasime me umbes tunni ja lobisesime. See kõik jäi mõttetuks: üle tee paiknevasse peatusesse saabusid mingid ossid ja hakkasi meie vastu huvi tundama. Seega: lasime jalga. Kiirkõnnil vist.
Kõigi Murphey seaduste kohaselt sõitis buss, mida me terve aja oodanud olime, meist mööda ja joosta ka ei saanud. Läbisime terve tee vanaema juurde jalgsi.

Toona sain ma Pärnu nii, et õnnestus sattuda kooli eeskujulike ja tublide sekka, kellele korraldati ekskursioon Tallinnas. Sugulintski elab seal. Tänu minule õppis ta KuMu-sse, mis oli meie vaatamiste lõpp-punktiks, tulema. Seal võttis ta minu sappa ja läksime tema ema töökoha juurde, et tema koju sõita. Autosõit oli masendav, sest isa oli oma pisipojale liiga kitsad ja palavad püksid valinud. Ise ta sellest aru ei saanud. Oli sumal ja nõme olukord. See oli esimene kord, mile ma end nii hipina olen tundnud.

Suvel oli neil tähtis pulma-aastapäev, mille peol ma ka attendisin. Sedasi möödus mu leedo. Süüa oli liiga palju ja šašlõkk oli külm. Päike oli ilus. Vahepeal müüsin veel Suveaarial pileteid.

Tänu sellele sain esimest korda normaalselt aru, milleks abielu on. Oma vanemate pealt pole ma seda kunagi vaadata saanud. Minu emal on ebaeeskujulik pereelu. Seepärast ükski mees tema kõrval vastu ei pea. Vahel ütleb ta, et tal oli lihtsalt haruldase karakteriga isa. Sarnast abikaasat ei leiakski. Seega olengi natuke targem.

- Patrick Wolf Lyrics

Kuidas mina lõpuks koju elama sain ja hambaarstisaagat

Üleeile hommikul püüdsin ma hambaarssti juurde minna. Mitmete valearvestuste tõttu, mille seas oli ka inimeste oskus kirjutada R-tähte nii, et see nägi välja nagu 12, jäi mul käik sellel päeval ära. Pealegi poldud mulle eelneval päeval ka hoiatuskõnet tehtud. Seetõttu ei pidanudki ma lolli näoga seal hommikul kell 11 passima. See-eest ilmnes, et umbes kell 8 ärkamine oli kasutu. Peale 12 pakkisin ma oma asju kokku, et kodu poole kolida. Enne seda olin ma loomulikult peegliprotseduure sooritanud, Minesweeperit mänginud ja selle kõrvalt igivana Mehhiko seebikat kiiganud. Ma nutsin 10 aastat tagasi, kui selle viimane episood finitoks sai. Olid ajad. Tegelikult ma vahepeal lugesin ka. Seda tehes ma aga avastasin, et Minesweeper on mulle juba kinnisideeks saanud. Teksti süvenedes kujutasin ma samal ajal ka selle mängu tabelit ette. Kohutav. Numbrid ju.

Niisiiis circa 12.45 marssisin ma 2 km (satelliitkaardilt mõõdetud) läbi linna. Päike praadis. Mul olid pungil täis seljakott ja kitarr käe otsas tolknemas. Minu või meie jubedalt erksavärvilisest ranitsast turritas välja peaaegu sama kirju ,,automaat". Sellest kõigest tingituna oli mul ka nahkjakk seljas. Õnneks valge. Saabudes olin ma siiski higine ja - somebody still loves me - hakkas samal hetkel vihma sadama, kui ma tuppa sain. Mingil määral oli see siiski halb, sest ma pidin linna minema. Üks, kellega ma kohtuma pidin, ligunes ära, sest ta oli parasjagu põllu peal, nagu ta ütles. Teistel läks paremini.

Sõime siis neljakesi pitsat ja ligunenu rääkis oma suurest armastusest, Lenny Kravitzist. Nii vist seda nime kirjutati. Ta on senini kontserdist ja üleüldse sillas. Nad on ju isegi abielus. Polügaamselt. Teatavasti. Segaseks jääb vaid see, et kummal mitu kaasat on.

Pitsasid oli kaks. Mina teist pitsat ei saanud. Keegi ei saanud ,,teist". Leidsin võimause üle pika aja taaskord osta superhead piparmündijäätist (vanilli, šokolaaditükid, piparmünt). Kõik võtsid seda jäätist. Üks rääkis, kuidas ta kodust tädi juurde plehkat pani. Vaatasin siis mina teda, isegi kuulasin. Silme ees jooksid ikka numbrid. Minesweeper, raisk! Raputasin end mitu korda ärkvele.

Hiljem sumpasime ainult kolmekesi, sest ühel oli oma tädiga midagi, kaubanduskeskustes. Mulle oli see üsna tüütu. Ehetepoed ju. Põhiliselt. Lõpuks saatsin teised autodele ehk koju (kodus ju ,,Marina"), läksin mäest üles, et ühte videot vaadata. Mul oli kaasas ema peaaegu täiuslik vihmavari. Täiuslik tähendaks: musta vätvi, käepide on kaarega ja puust, suur selles mõttes, et võimatu 20cm kokku panna. Täiuslikkuse rikkus kiri ,,Arctic Sport Club".

Igatahes oli selle video meisterdanud minu hea sõber ning selle nimi oli ,,Süütus Pariisis". Väga ei meeldinud. Kasemahlakesega seonduv on üldse kahtlane. Lõpuks jõudsin koju ka. Ja sain hommikul isegi normaalsel ajal üles. 15 min sõin, siis lugesin. Mingil viisil jõudsin ma isegi hambaarsti juurde õigel ajal. Kodus näitavad mitmed kellad erinevaid aegu. Ma jäin minuti hiljaks. Enam-vähem sellele kellaajale ma keskendusingi.

koju siirdudes nägin Toomemäel oma klassiõde. Ta otsis mänguväljakut. Ma seletasin talle selle asukoha, sest ta küsis mult, kas Toomel peale selle mänguväljaku, kus meie olime, ka mõni muu on. Ma lugesin midagi...

Avaldatud kaks kuud pärast kirjapanekut.

- Klaxons Lyrics

Kuidas mind kodus ei ole

Mu ema lubas mu lõpuks ära tappa, aga ta pole juba terve nädal sellega hakkama saanud. Oui!!! Napakas. Eile kõndisin mööda Väike-Kaare tänavat ja tundsin, et Eesti-otsib-superstaari-tunne on väga hea tunne. Just nimelt Eesti otsib. Selle pärast. Armastan sind, Eesti. 4ever. Sedasi rääkida on tohutult meeldiv. See on nii südantsoojendav. Siiski on tunne, et tegelikult on eestlased oma niinimetatud kultuuri säilitamisest loobunud. Otseselt ei tunnista seda keegi, aga mõtteis on nad alla andnud. Nii tore on välismaalasetele rääkida keelest, laulupidudest/folgist... Seda tehakse sellise õhina ja rõõmuga. Seletada mõnd keelenüanssi... Laulda ,,Õllepruulijat"... (Hea, et ma selle sõnu ega viisi ei tea.) Siiski on tunne, et keel pole keel ja muusika pole muusika. Kõik on hoopis mingi ilga saksa laadajoga ja pürjeljura. Sakslased ise ei pidanud seda miskiks. Nad ei mäleta ka kilplastest midagi.

Jannsen, niivõrd kui ta ise maainimene oli, räägib (enamasti) ajalooõpetajate suu läbi poole eesti elanikkonna kohta vähemalt korra aastas igühele neist ,,peaga vastu seina jooksimisest". Eestlased ise tapsid niinimetatu -- mis see on, on segane -- , kui maarahvas olemisest loobusid... Jannsen, Tõnisson ja Päts võivad rõõmustada.

Nii kuulan minagi praegu kogu oma Muse´i pleilisti üle ja võitlen kurjade viirustega, mis mulle MSN-st kaela sajavad. Jube. Ärge avage linki, mille juurde on kirjutatud ,haha :D :)". Seal on surm. Ma ei tea täpselt milline, sest surnud ei räägi tavalistel teadvustasanditel ja mina olen veel elus. Õnneks logisin ma kiiresti välja enne, kui midagi veel imelikumat juhtuma hakkas.

See imelik juhtus alles paar päeva hiljem. Läpakas nõudis üleinstallimist. See oli vist samal päeval, kui Euro2008-s oli imetabane matš, kus pall hakkas paigalpüsides väljakumurusse uppuma.

Avaldatud kaks kuud hiljem.

- Arctic Monkeys Lyrics

Lõksustatus

Tema istus siin
Mina vaatasin
Ta nägu täis oli ilmset pinget
Ta palgelt lugeda võis selget lauset
Õhus hõljus jutumulle
Tema nägi vaid peitmata sulge
Ta silmad sõnusid üht loitsu
,,Tahan suitsu"

Does the word ´anhre´ have any particular meaning?

Hommiku poole, kui ma magasin, nägin ma end unes uut perenime välja mõtlemas. Mu praegusel nimel pole pätsieelse Henriksoniga midagi pistmist. Väljanuputatud nimeks on siis Anhre. Terve uni oli tegelikult väga vasaku ajupöölkeraga seostuv. Paremat näis vähe. Nüüd müttan ma Google abil mööda Interneti ja püüan sõnale tähendust leida, kuid ei vea. Vaadake ise, mis juhtub. Mitmed otsingutulemused viitavad kellegi kasutajanimele (AnhRe) ja osad räägivad veel mingisugustest raamatutest. See tehtud, proovin välja uurida teksti keelt. Senini vihjavad need vietnami, ladina, itaalia ja prantsuse keelele. Vahest on sõnaraamatud puudulikud.

Aga: Does the word ´anhre´ have any particular meaning? In any language or spelling system or alphabet...

- Muse Lyrics

See on see lugu, mida ma oma lemmiklauluks nimetan. Muse´i ,,Starlight".

Teemeära. Kuulise hilinemisega

Teemeära toimus vist vähemalt 2 kuud tagasi. Tegelikult, kui täpsemalt meenutada, oli see mai alguses. Sellest osavõttu pole nagunii kellelgi koolist võimalik tõestada, sest märgitellimuse kohalejõudmisega on kooli ja posti inimesed jänni jäänud. Kui veab, siis sügisel saab ma näha, milline see märk üleüldse välja näeb.

Tegelikud ettevalmistused -- sellised, mida võib endaga seonuvaks pidada -- hakkasid alles päev enne. Ehk reede õhtul. Pühapäeval väänasin ma jala välja. Vot. Reedel siis proovisimegi tuvastada täpset bussi kooli juurest väljumise aega. Sellega läks õnnelikult: üks teadis, et 9.30 või nii.

Sõidu alustamisest hetkeni enne koristamise algust on üks suur ajaline hägune mäluauk. Esimene päästmist vajav koht asus kusagil metsa all. Võtsime enam-vähem kolmestesse gruppidesse ja püüdsime midagi leida. Esmalt oli hirmus tore, kui keegi meist midagi leidis, sest metsaalune oli väga tühi. Sedasi oli hetkeni, mil me leidsime ,,lapipuu". Mina leidsin. Keegi oli umbes kümme aastat tagasi (oletatud pampersite disaini järgi) metsa kuhjanud hunniku kasutatud beebimähkmeid. Aja jooksul oli nende see olev õnneks ära kuivanud, aga see-eest hunnik mulda peale ladestunud. Nii me siis neid kaevasime. Kott oli mähkmete sisu tõttu lõpuks väga raske. Me jätsime nende mullast tühjaks raputamise ülbelt vahele. Klassivenna selg sai kannatada. Pealegi oli kott veidi katki ka, sest me klassivend pani sinna suure õhinaga oma esimese leiu, milleks oli väga raske ja teravaservaline katkine savist torujupp. Tegelikult võimalik, et me saime enne seda ka kilekoti vahetatud. Vahepeal sõime kummikarusid ka.

Kott koormale lisatud, võtsime uue ja tuiasime teisele poole teed, kus me püüdsime hoolega midagi leidmast hoiduda. Sedasi loomulikult ei sobi. Meie kangelastegu oli tegelikult üks vana sohva. Esmalt mõtlesime, et võtame vaid matid kaasa. Toppisime need kotti. Siis tekkis idee riidest katte maha tirimise kohta. Pärast seda ilmus välja süstlapaar. Ilmselgelt narkosüstlad. Need toppisime mattide vahele. Nüüd näis juba veidi mõttetu alles jäänud karkass maha vedelema jätta. Seepärast tõstsimegi rastke sodikoti sellele peale ja hakksime kogu kupatust välja tarima. Kuna me tegime seda äärmiselt ebaprofessionaalselt, jäid minu pikad käed koormuseta. Teistele lahnges ilge raskus ja pidime pidevalt peatuma. Alles enam-vähem viimasel kümnel meetril saime pihta, kuidas me seda tegelikult vedama oleksime pidanud. Üks eest, kaks külgedelt. Imelik praegu endale tunnistada, et ma teadsin seda algusest peale. Tappev ebakindlus, aga ega mina ju kannatada saanud. Teistest ikka kahju.

Järgmine koristuskoht oli ereda valguse ja varju praktilise puudumise tõttu palju vaenulikum. See oli kusagil maantee ääres ning põhimõtteliselt mingisuguse asunduse kõrval. Seal torkas veel rohkem silma, kuidas autosest lihtsalt sodi välja visatakse. Tuiasime peenramaal, millest püüdsime traati välja tirida. Arvatavasti just selle tulemusena said mu linased püksid augustatud. Olukord hakkas vaikselt tüütama. Sellele lisas emotsiooni veel vaatepilt füsaõpsist, kes terve aja meist edasi-tagasi mööda sõitis. Ülbe. Lõpuks tuli ta meile ikkagi appi.

Kõige viimaks anti ühel väiksel laululaval süüa. Pakuti suppi, mis ei meelitanud, leiba ja lahjat jooki. Siis tuli ka kojusõit. Meie koristasime kuskil Tartust Räpina pool. Meie klassist oli väga vähe, sest nimekiri liikus klassis kahjuks just neil päevil, mil vähesed kohal olid, ja füürika õpetaja oli ise ka lõpuks haige.

Järgmine aasta lähen muidugi jälle, kui võimail. See on vajalik.
Äkki tuleb siis taas kuiv ilm. Seekord läks järgmisel päeval vihmaseks, aga sellegi poolest vedas.

- Arctic Monkeys Lyrics

Ma avastasin, et see laul on kinda minulik. ,,Sandtrap" ajab mind nutma. It makes me cry.

Kuidas kirjutada sissekanne ühe laulu pärast

Ämm... Saabus vaheaeg. Täna käisin õpinguraamatu järel. Sellega kaasnes surmigav aktus. Mul pole ammu sellist rahutust olnud. Sain sünnipäeva kingi ka kätte. Mulle sooviti isegi õnne. Õnne soovimine on kahtlane: vastandub ideega tingimusteta armastusest. Tegelikult oli kellegi teise sünnipäev. Seepärast vedasin ma mõned linna raamatupoodidesse. Kokku jõudsin tuulata vaid kahes raamatuäris. Vahepeal mõtlesin, et kingin ühe kauneid luuletusi täis trükise ,,Millest kõneleb armastus?". Umbes selline pealkiri oli. See mõte jäi katki, sest mind ehmatasid kaks klassivenda, kellest üks hakkas mulle seda raamatut ette lugema. Selle tõttu ma mõtlesingi ümber. Kõik kõlas liiga napakalt. Ostsin hoopis Dumas´ ,,Kameeliadaami". Tegelikult kaalusin ka Runneli luule-laulukogu ,,Viru veri ei värise".

Edasi tuiasime veel veidi kaubakastis ringi. Valisime kohvikut. Viimase korruse söögikohas oli mõtteru valik, jäätisekohvik hirmkallis... Läksime lihtsalt toiduosakonda ja üks ostis 60-kroonise tordi. Sõime selle viiekesi Emajõe ääres ära. Üks klassivendadest oli koju lahkunud. Mekkisin veel kanepi jääteed. Selles sisaldus 0,0015% kanepiõie ekstrakti. Kui natuke lollitada tuleb sellest 1,5 promilli. Mõtted lähevad alkoholile alles siis, kui promillidest juttu on. Huvitav. Tegelikult oli see must jäätee.

Edasi passisime veel veidi toiduosakonna ees. Mina olin paljajalu. Minu kotist turritas välja ,,automaat". Mingil uurimisel võis see osutuda putukapüüdmise võrguks. Rohkem ideid ei tulnud. Muidugi peale selle, et mina rikun kellegi mainet või nii. Jamasime natuke The Body Shopis, leppisime midagi kokku Pärnu mineku osas. Klassi ühisüritus klassijuhataja juures jäi seekord ära.

Õhtupoole käisin sünnipäevalapsega Panges. Jõime kahe peale ära kannutäie teed ja taldriku karamellõunu, millele oli lisatu jäätist ning kleepuvat karamellkastet. See kõik on ütlematagi meelitav. Ülejäänu päevast kulus meil kesklinna ja tema kodu vahelt jooksmisele. Tal on nüüd siiami kass. Emane ja sale. Kiisul oli kõuts paaritumiseks külas. Sünnipäevalapse vend oli suhteliselt väljakannatamatu. Tal pole lihtsalt elu.

Talle saadeti Pärnust pakiga süüa ja raha. Käisime sellel bussijaamas järel. Esmalt kartsime, et oleme hiljaks jäänud. Tegelikult jäi hoopis buss, kuid meie seda ei teadnud. Närvitsesime kahekesi. Infoliin oli ka öörahule läinud. Meile andis kahtlust ka see, et hakkasime tema juurest kõndima hiljem, kui vahest normaalne oleks olnud. Õnneks saime paki kätte. Koos-temaga-päev lõppes Emajõe kaldal Ati ees. Ma olen tõesti inimpõlgurlik. Mul on nüüd paariks päevaks inimestest kõrini.

Hämmastaval kombel pole siin Teemeärast sõnagi. Vahest järgmine kirje siis.

Muide, laulu audioversioonis esinevad helid segadusttekitavalt sarnased mingisuguste MSN´i tunnuskõlinatega. Veidi kohutav.

- Strokes Lyrics

Päeva jalutamiskogemus

Saja maha mu ripsmetušš
ja lainer maani pikaks, pikaks.
Mind ennast pikalt, pikalt
peida pihku pisikeseks plikaks.

Öötundeluuletus

Kõht kottis ripub--
pekine.
Saba liigub--
nii me vaesed tekime.

Selg meil liibub
piirdehekile.
Virgelt nilbur
andub mekile.

Üks seal pakub
panust pepsile.
Saadan pilgu
varjund slepile.

Kraan tilgub
tagatrepile.
Tähti vilgub--
aeg taob tekile.

Kaugelt kaunid mandlisilmad
näevad kus meid varjud viivad.

Hetkeseis muusikas

Mjusotsentria hakkab kaduma. Nüüd on keskmes Alex Turneri projektid. Põhimõtteliselt on sedasi tore. Kellegi teise sõnu kasutades: hakkan fänniks pöörama. Hea on millestki üle saada, kuid seekord toob see ka kaasa uue crash´i. Näiteks maailma kõige sensuaalsema laulu.

Seniajanigi kuulan ma kõige parema meelega meessoost esitajaid, aga vastumeelsus naissoost esitajate vastu hakkab vähenema. Siit vahest ka see, et omaendagi lauluhääle talumisega on keeruline. Tahaks kitarrimängu ka teha, aga õpetajale näib imelik helistada. Ta taanitas eelmine kuu korralikult. Ma senini naeran, kuidas ma oma eelmist õpetajat mitte kuidagi nimetada püüdsin. Kodus ütlesin ma ikka Vaido, aga musakoolis oli keerulisem. Ma kardan kogu aeg, kuidas minu eelistusi võidakse põlastada. Mulle on ebameeldiv kellele tahes teie öelda. Õnneks on tematamine ka veel. Muide, mul oli alati tunne, et Vaido püüdis mind ka eikuidagi nimetada. See oli hämmastav, et ta mu nime ikkagi teadis.

Lisaks tuleb ka tädi lõpuks kätte saada. Ka kahtlen, kas ta mind üldse õpetadagi tahab. Ta palus mul endal eeskujudest vabanemisega tegeleda, aga üksi on tohutult raske. Õnneks kolivad nad lõpuks Eestisse tagasi. Ma julgen nüüd ainult summas laulda. Kohutav. Kompleks.

Kõige sensuaalsem laul siis:

- Arctic Monkeys Lyrics

I´m going back to 505,
If its a 7 hour flight or a 45 minute drive,
In my imagination you´re waiting lying on your side,
With your hands between your thighs,

Stop and wait a sec,
Oh when you look at me like that my darling,
What did you expect,
I probably still adore you with you hand around my neck,
Or I did last time I checked,

Not shy of a spark,
A knife twists at the thought that I should fall short of the mark,
Frightened by the bite though its no harsher than the bark,
Middle of adventure, such a perfect place to start,

I´m going back to 505,
If its a 7 hour flight or a 45 minute drive,
In my imagination you´re waiting lying on your side,
With your hands between your thighs,

But I crumble completely when you cry,
It seems like once again you´ve had to greet me with goodbye,
Im always just about to go and spoil a suprise,
Take my hands off of your eyes too soon,

I´m going back to 505,
If its a 7 hour flight or a 45 minute drive,
In my imagination you´re waiting lying on your side,
With your hands between your thighs and a smile!

Eurovisiooni finaal; paralleelene arvamine

Vaatan Eurovisiooni ja püüan endale tegevust leida. Eriti siis, kui nõmedad laulud on, aga praegu an tore. Kuigi ka see on imelik. Imelik on tore: Ma proovin suudelen sind, palun mängi, et sa ei tea miks. R2-st tuleb ka miskipärast nõmedusi. Praegu kõnnib lavale Iisraeli hästi naise häält teha mõistev musklinooruk. tõenäoliselt on ta juut ka. Ta olla ,,Leto Sveti" tantsutüdrukute suur sõber. Üldse jõudsin ma vaatama hakata alates Inglismaa laulust. Kuskilt kuulsin, et ta on prügivedaja. Oh, Soome tuleb. Mida neile postkaardile kirjutati? Ah, pole põhjaeestlane... Algus on vägevam kui muu laul. Hea, et ma rumeenlaste mõttetust ei näinud. Selle rahva kõige normaalsem laul, mida mina mäletan, esitati Kreekas, vist 2004. Üks kontraoskustega noormees laulis, et Tornero, Tornerai etc. Ilus oli. Soomlastel oli ka eelmine aasta hea laul. Iidolisaate võitja laulis. Individuaalselt parem kui nende võidulaul Lordilt. Nüüd on kord Horvaatia käes. Selle tõlget pole ma kuulnudki. Bändi nimi on 75cents. Arvaks, et räppgrupp on, aga mingi džäss hoopis. Loen nüüd. Ei viitsi pärast tõlget Netti jahtima minna. Vana ütles, et ta oli maailma esimene Internet. LOL. Lahe pudeliksülofon. Ei tea, kas seda ikka mängitakse. Vana tegi iidse grammofoniga scrachi. Normaalne. Loodame, et see oli ikka tõeline. Mitte-mees poolakas saabus. Ilus hääl, jube päevitus. Umbes sama, mis sakslaste tüdrkutebänd. Selles osas eriti, et mõlema puhul on laval küpsed naised, aga ühtesid peetakse siiski tüdrukuteks. No ma ei saa aru, mida need pressikommentaatorid selles Poola laulus eristuvat leidsid. Raske mõista. Lihtsalt ilus lüüriline hääl. Meeldib küll, aga mitte eristuv. Juba üheteistkümnest. Island. Mulle on miskipärast tantsumuusika meeldima hakanud. Oh, Islandil on ju nii vähe inimesi, et kohe, kui midagi teed, oled tuntud. Huvitav mees muidu. Lahe stiliseeritus mõlemal. Tegelikult mulle tantsumuusika niiväga küll ei meeldi, et kogu aeg vabatahtlikult kuulaksin. Lahe, et isandlastel armastus laul pole. Kiitus neile selle eest. Türgi! Türgi! Türgi! Türgi! Türgi! Türgi! Türgi! Türgi! Ma ei kopipeistinud neid. Jeeeeee! Hakkas suurepärane lugu. Lugu loo pärast. Ma olen vist päev otsa Türgi fanaatikuna ringi käinud. Mul on praegu ka helesinistest, aga ka küldsetest, pärlitest patsimütsik peas. Aga lauljal on ilusad kulmud. Sümmeetrilised. Türgi is da best. ´täh. Oh, neil olid video nukud lava kohal. Saabusid kõige igavamad tegelased. ST: õhtujuhid. Green Roomi omad ka. Naljakad tegelikult. Vägivald on ka. Täpselt sama vägivaldne kui Harry Potter. Nagu selles raamatus esinevad sõpradevaheliste suhete kajastus. Nüüd Portugal, mida Postimehes kiideti. Järjekordne iidolishow võitja. Bontsa naine muidu. Seepärast ongi kõik teised hoopis valges, mitte aga tema. Tema on mustas kuldse tikandiga. Robustsed kõrvarõngad. Ilus laul muidu. Tema rüüd tahaks siiski, kui see natuke väiksemaks kohandada. Laul on veel eriline ka. Loodan, et mind ei mõjutanud selleks avalduseks Postimees. Kõik kleidid on tegelikult ägedad. Nüüd ma vaatan, kuidas Läti lippu õmmeldakse. Dramaatiline taustamuusika. Kommentaator jahus midagi Rootsist. Ei saa aru. Proovin R2 tööle saada. Läti pidaadid on talutavad. R2 ei taha tööle minna. Raadio järele ei viitsi ka kõndida. Nüüd tuleb minu kunagine iidol. Siis ma olne veel noorem. Korraldasin oma sünnipäeval ,,Eurovisioone". :D Ma ei olnud lubanud ,,Take Me to Your Heavenile" alla 12 punkti panna. Lollakas. Mulle ei meeldi selle Charlotte silmameik ja 10 oma kümme aastat tagasi oli tema soeng ilusam. Igatahes on ta ainuke blondiin, ainuke blondiin laval, nagu ta olevat soovinud. Njah. Blond on tore olla. Mõttetu laul muidu. Isegi Eku ehk Enriiike ehk Enrique ,,Hero" on parem. Mingi jube taanlane nüüd. Vähemalt kuu aega tagasi arvasin nii. Taanlastel on senini üleüldse vaid üks hea laul. See ,,Like Knives". Mulle on vastukarva selle tüübi riietus. Vaid mina võiksin selliselt riides käia, kui ma viisiksin. No, mõned muud tegelt ka, aga tema jääb välja. Hea,et ma sain minna emale ust avama. Ma kuulan ju klappidega. Taanlane ütles oma keeles äitäh. Nüüd on keegi, kes on Eestis end promomas käinud. Gruusia. Varem kuulates tundus ebameeldiv. Nüüd oli algus paljutõotav. Ilus kleit. Laulja on pime. Kahjuks ta ei näe seda. Tausta mees domineerib üle solisti, muide. Huvitav, kas pime tajub, kui ta lavale üksi jääb? See peaks ju tõsi olema. ROF. Ma ei näinudki, kuidas kõik valgesse riietusid. LOL! LOL! Nüüd Ani Lorak. Mõtlesin, et mis tal minu nimega on, aga ta artistinimi on tema tagurpidi päriseesnimi. Ilus ukrainlanna tegelt. Ega ta kleit nii väga tegelikult rootselase omaga ei sarnane. Reikop on lihtsalt mees. Mõnus hääl. Lahe pealiikumine. Laulukirjutaja on pede. Seekord halvas mõttes. Ebameeldib inimene. Jõhker lavashow. Ta kõlab kapi otsas paremini. Vaiksem koht oli lihtslt laulus. Tegelikult. Taustatümps vaibus. Nüüd tahetakse, et ma/me hääletaksin/me. Mor ve Ötseil pole küll seda vaja. Eurovõit ainult rikub. Hea, et vähemalt Tanel Padar on arenenud. Sellest välja. Prantsusmaa on ka hea. Lamal on kuus ühesuguse stiiliga inimest. Laul on ikkagi segakeelne. Chivers? mis see Chivers ikkagi on. Bänd? Tundub. Hääl murdus lahedalt!!! Tema poolt hääletamist pole ka vaja. Ta nagunii äge. Muide demos oli no ,no ,on, aga lives non, non, non. Azerbaidžaani kostüümidraama. Kontratenoriga. Kontratenorid on ägedad. Ma armastan kontratenoreid. Huvitav, kumb neist ikkagi oma riietusega eksperimenteerida armastab. Üsna rokk tegelikult. Mulle meeldivad häälekontrastid, kurat ja raisk. Ingliks muutunud deemonil on vist saba. Nad kukkusid pikali. Nüüd tuleb see neiu, kes ennast silitama hakkab. Kreeka on väga pühenendunud. Jälle simblimäng või mis see iganes on. Sellega nad ju võitsid. Ma hakkan nüüd riideid vaatama. Kui ma ei teaks milline dandelion välja näeb, arvaksin, et selline. Võilill... Hõbe ja fuksia koos on kole. Kalomira vihjab: katsuge siis mu tisse. See peab ühes sexlaulus olema. Väemalt selle tantsu sees. Hiispaania koomik. Isemängiva kitarriga. Kohalik Kreisiraadio siis. Kõigil on sama soeng. Viis naist ja elvissoenglasest mees. Lahe inglise keel. Lahe tants. Pérrea, pérrea. Serbia iidolivõitja. Õhtujuht on helilooja, ve? Ära unusta mu nime, kui ta suudleb sind... Tüüpiline, aga serblased on transis. Ilus ballaad. Seekord on hetero. Nuna nei, nuna, nuna, nuna, nuna, nuna nei... Venemaa gei. Väga hetero imagoga. Stradivarius on veel suurem staar. Keegi saalist karjus: Dima! Falling from the sky kõlab nagu falling love /--/this guy. Grammatiliselt ebakorrektne, aga tüüpiline. Oh, mustad püksid iluuidutajal ja plastmassist kunstjää. Seekordne live on väga hea. Tõlge ainult jampsib endasse ja sinusse osas. Nüüd: kreeklast lemmik Norra. Ilus laul muiugi. Väga paljud neist siin hakkavad alles umbes kolmandal korral mõjuma. Selline oli kunagi ka Ruffuse ,,Eighties Goming back". Suurepärane lugu. See Norra Maria arvab tõesti, et on Neitsi Maarja. Või My child. Muidugi: tugev isiksus. Nüüd näidatakse korvpallurit ja kas õhtujuht hakkab palli sõrmel keerutama. Oh, kui pikk! Hakkabki. Keegi sai palli kätte ka. mina ei hääleta. Ma jään ööseks üksi koju.
Minu lemmikud siis. Mingis järjekorras:
Bosnia-Hertoogoviina; Türgi; Prantsusmaa.
Teised lemmikud:
-puudub-
Kolmandad lemmikud:
Albaania; Saksamaa; Ukraina; Soome; Poola; Island; Portugal; Serbia.
Neljandad:
Rootsi; Azerbaidžaan; Hispaania; Vevemaa; Norra.

Ah, reklaamimine. Tore, et Eesti kohalikku ei näidata. Ühelt numbrilt saab vaid 20 kõnet teha -- ohho... Pulma ja Matuse Orkester. Mul oli küünekääre vaja. Toon viili ka. Nagu vene prašnik. Tuttav. Eest kabiini vilgutati! Green Roomi tädil on jõhrad ripsmed. Väga sisukas vastus. He-hee. Kati Varblane on naisterahavs, Reikop.
Jee, Türgi saab ka palju punkte. UK-lt, Sks-lt, B-H-lt, Belgialt, Prantsusmaalt, Hollandilt... LOL Türgi juhib...
Kreeka silitamine saab punkte. Ilus tüdruk. Oskab seebitada.
Sahlene edastab Eesti omad... Eesti Türgile ei andnud. aga Venemaale küll. No ei saa aru. Vene inimestel on raha vaja. Äkki našikad rahunevad vähemalt maha. Prantsusmaa polegi nulliriik. Wooha!
San Marino on nunnu. Saksamaa vaid nullis. Lätlased Türgile ei andnud. aga nad praegu kolmandad. Endised NSV riigid annavad Gruusiale või üksteisele. Sakslased said Belgialt 12 ja avasid skoori. Bosnia sai 12. Lahe! Nii nunnu. Jeruusalemmast Venele... Ilus küproslsnna. Oo, mass jälgib hiirvaikselt istudes hääletust. Kui Küpros konkurentsis pole, kellele Kreeka siis küll 12 annab? Tjah. Ma olen siis ka muusikagurmaan -- mulle meeldis Prantsusmaa. Ma lugesin mingit türklaste ingliskeelset foorumit. Seal muretseti, et mida küll omakeelsega looga saavutada ei saa. Meenutage ,,Rimi-rimi-leid!" palus üks. OOO! Rumeenia andis Kreekale, mitte Moldovale 12. Norra andis Lakale. Love is the key!!! Reikop arvab, et Green Roomi kommentaarid on mõttetud. Dima harjutab inglise keelt. Lahe. Armeeni on kolmandal. Paha-paha... Kahju, et prantsuse keele Eurovisiooni keelena kaob. Rokk poolakas. Oh, ma olen ikka massist erineva maitsega. Kurb. Tore, et Jugivisioon jampsib. Mõistus hakkab kommunismist peapesu saanutele ka kohale jõudma. Tšehhidel oli eelmine aasta hea lugu. Tšehhil läks sassi. Ajas a-tähti segi. Türgi pole vahepeal üldse skoorinud. Hollandil oli tegelikult hea lugu. Jee, Türgi. Türgi andis Azerbaižaanile. Reikop, sinu jaoks on kõik tütarlapsed. Sa oled hinges 100aastane. Roosti sai 12 punkti. Ta pole konkurensis... Iiri andis Läti naljalaulule. Iisrlased on imeliseld, eriliste hääletuseelitustega. Türgi pole ikka... Ažerbaidžaan on mingi lapse saatnud. Kreeka kommentaator on aga tuttava näoga. Alexis on lahe nimi. Saingi teada, kui Küprost pole, siis Kreeka annab Armeeniale. Oh, see ilus soomlane Miko võ Mikko. Oh, ta andis Türgile veidi. Horvaatlane on mõnusalt kiire jutuga. Saab ka öelda, mida ta tahab. Siiski oli Jugovisioon. Sootslane on nagu pikk blond rootsi jalgpallur. On vist küll, ei koomik. Lollitas. Reikop võrdles valgevene ,,tütarlast" eestlasega. Naljaks. Näib, et Bilani ingliskeeleoskused toovad võidu. Lahe, Leedult Prantsusmaale, aga Dimale ka. Vene tšikk ehk endine miss world on jõhkra lookiga. Heam et Ažerbaidžaanile ka antakse. Muidu lahkub. Või oleks see hea. Kreeka on hakanud vähe punkte saama. Jugovisioon vist jälle. Montenegrolt Serbiale. Seepärast Balkan killustubki. Mida see Serbia küll Kosovoga jamab, saaks ju rohkem punkte. Ilus grusiinlanna. Hästi laulab. NSV toimis jälle. Venemaa võidabki. Timberlandi laul ju. Ja Stradivarius. Ja olümpiavõitja. Ja Bilan. Viimased 12 punkti läksid Islandile. Reikop ütles Tim. Kas ta mõtles Dimat või Timberlandi. Nüüd tuleb Venemaad vaadata. Pole küll korralikult kordagi jälginud neid. Peaks korra. Redelit oleks ikka võimud tuua. Reikop ütles, et Dimat ei ennustatud. Kõige tsiviliseerituma publikuga Eurovisioon. Alkot ei saa juua. Gei võrgutab vastassoost geid. Oh, uisud ja viiul. Äkki on Dima bi? Kellelegi kindlasti loeks. Hakkan kuulama. Ilus laul tegelikult. Positiivne. Timberland. Ta võttis klapi kõrvast ära. Ta ju oskab laulda ja see on kindlalt live: ta käsitleb teemat vabalt. Tsiteerides Norra Mariat: My child, inglise keel viib sihile.
Venelastel on Eurovisioonile kuluv raha vaja kulutada hoopis rahva heaolule. Omad järeldused...
Šotimaa tahab oma lipu all osaleda; Eurovisiooni põhjal komöödia; Põhja-Aafrika-visioon... Tore.

Huvitav, kes kogu selle lõigustatamatuse läbi loeb? Mina! Üksi ju vaatasin. Koos Alexiga. Alex on mu nähtamatu sõber. Nüüd ma hakkan kuulama, mida tema mulle räägib. See siin saab olema kõiga napakam sissekanne üldse. Muidugi juhul, kui ma järgmine aasta või kuu pärast sama ei korda.
´tähh. Jumal.

Kuidas me nii armsad oleme

Täna oli ilus päev. Sain isikliku arvuti kätte ja ilmselt hakkan k i r j u t a m a. Ehkki Internetiga on pidev jama, mis kahtlemata paraneb, on selle omamine tore. See on väike, valge, vaikne.

Hommikul vaatasime ,,Oneginit". Seda, kus on ülikaunis Liv Tyler. Mina pidasin Oneginit ilusamaks kui Lenskit. Erinevalt mõnest, muide. Oneginile oli korsetiga suurepärane rüht loodud. Tal oli imeilus silinder. Tahan ka torukübarat. Siiski jäi filminauding väikeseks, sest film oli raamatuga võrreldes napakas ja liigagi tihti pimedates ruumides filmitud. Võib-olla oli see vaid hommikuvalgusest tingitud mulje.

Pärastlõunast käisime ühe soppiderohke Lõuna-Eesti järve ääres puid istutamas. Mina sinna täpselt selle pärast kaasa läksingi. Ühe ja ,,murdosad" puid sain istutatud: ei leidnud kaevajat ja ikkagi veel hella talda ei tahtnud veelgi enam traumeerida. Viimaks leidsin endale tegevust ,,vee inimesena". Ammutasin järvest vett kanistreisse, lasin neid mõnel tüübil kohale vedada ning kastsin auke enne ja pärast istutamist. Istutasime tamme-, kase- ja männiistkuid. Riigi kasuks. Puud on parimad.

Lõpuks sõime ka. Igaüks võis soovitatavalt midagi kaasa võtta. Minu liikumisvõimalused olid eile piiratud, seega ka tõenäosus midagi kaasa osta. Kellegi organiseerimise tahtmine puudus ka. Pidin jääma siis mingil määral ühe tüübi leivakotile. Õõvastavalt öeldud.

Kuna kedagi teovalmit ei leidunud, tegi klassijuhataja lõpuks laari kartulisalatit kaasa. Isevalitud vorstidest ja šašlõkist sai piisav eine + nurmenukud aka nurmenukid. Minu kõhuga oli üliväga korras. Sama ajal sai ka korvpallimänge mängida, järvel paaditada või saunas käia. Viimast võimalust kasutasid vaid kolm, kes jooksid vähemalt kaks korda ka ujuma.

Sõudsime siis jäevel ja kujutlesime, et tegemist on Läänemerega. proovisime Soome ja Inglismaale sõita, aga aerutamisoskusi ja -tahet jäi vajaka. Keegi kahtlustas, et ma olla j ä l l e pilves. Napakas.

Kaks klassiõde vaatasid suure rahutuse tõttu ,,Marinat". Läksin uudistama mitu korda nad issandat nimetavad -- ei kordagi. Nad teadsid seda nalja. Ei no tegelikult vaatasin ise ka. Targutajad seletasid selle peale midagi tänapäeva lastest. Mingeid tänapäeva lapsi pole olemas.

Koju saamiseks kutsusin isa järele. Võtsime linnasõiduks ka kolm klassikaaslast. Kaks neist otsustasid viimasel hetkel, et ei lähe bussiga. Pendeldajad, aga tore, et tulid. Üks rääkis, kuidas ta veini ostma läheb: vein on kultuurne. Kus kultuur on see, kuidas purju jäämata võimalikult palju juua, on lahjendatud vein õige alkohol. Õige valik, aga alkohol.

Suvi ju tuleb!!
Emotervitused talle!

- The Ting Tings Lyrics

Tunnitöö

Praegu on meedia tund ja mina sooritan siin oma tunnitööd. Päris meeldiv. Ma pole küllaltki kaua kirjutanud. Meil paluti avastada sellist kohta nagu http://blog.tr.ee. Keegi tudeng reklaamib seal küsitlust oma lõputöö jaoks teemal ,,Interneti sotsiaalvõrgud ja blogid Sinu elus". Hüperlingitasin selle ära. Kui soovid "tudengit aidata", nagu ta ise väljendub, siis kliki seda. Ta jätab sulle smilie :)
Koolidefoorum on ka kahtlemata mäletamisväärne.

Üleüldse on see minu esimene päev koolis üle pika aja. Peagi selgub kui mitu tööd ma täpselt järele tegema pean. Praegu tundub, et 2+1, aga on võimalus ka veel ühele. Lisaks veel kirjatükid ning referaat. Isegi selle olnu pika nädalavahetusega (ligikaudu;) ei suutnud ma seda likvideerida. Tegelikult puudub mul ka motivatsioon või ruum. Ehkki vahel on vastupidi. Loomeprotsess on kahtlemata kõrvalseisjaile äärmiselt ohtlik. Hoiduge, kui keegi (nt mina) kirjutab.

Üldse on ilmne, et ma ei sisesta oma kirjeid siia kunagi või vaid väga harva ühe jutina. Ehk alustan ühel ajal, lõpetan nädal või paar hiljem. On äärmiselt väljakannatamatu, kuidas keegi üle õla piilub ja tööd või tegevust jälgib. Seetõttu ma enamasti kirjutangi siia nii, nagu mainitud.

Et mulle viie aasta pärast meenutada: pühapäeval väänasin ma mäletatavas elus teist korda oma parema jala hüppeliigese väjla. Eelmine oli veel viis aastat tagasi. Veel viie pärast ilmeb/ leeb, kas see saab regulaarne olema.

Vägivaldne mõtlik kurb laul:
The Fashion -- Like Knives

Go get your guns and your switchblade knives
And cut it up
Kill the ones who speak if they speak of us
Cause they'll never really tame us

Go get your guns and your switchblade knives
And cut it up
And kill the ones who speak if they speak of us
Cause they'll never really tame us

You're so outta control
You're so outta control
You gotta be more in control
You gotta more in control

You're so outta control
You're so outta control
Be more in control
Be more in control

Go get your guns and your switchblade knives
And cut it up
And watch the flash of the blade as it grinds right through our bones
Without a sound

So cut it like a DJ
Cut it while it's hot
And cut it while you still remember
How all the DJs cut
How all the DJs cut
Cut me a slice of your track now

You're so outta control
You're so outta control
You gotta be more in control
You gotta be more in control

You're so outta control
You're so outta control
Be more in control
Be more in control

You're so outta control
You're so outta control
You gotta be more in control
You gotta be more in control

You're so outta control
You're so outta control
be more in control
Be more in control

Go get your guns and your switchblade knives
And cut it up
Kill the ones who speak if they speak of us
Cause they'll never really tame us

Go get your guns and your switchblade knives
And cut it up
And kill the ones who speak if they speak of us
Cause they'll never really tame us

Go get your guns and your switchblade knives
And cut it up
And kill the ones who speak if they speak of us
Cause they'll never really tame us

You're so outta control
You're so outta control
You gotta be more in control
You gotta be more in control

You're so outta control
You're so outta control
Be more in control
Be more in control

You're so outta control
You're so outta control
You gotta be more in control
You gotta be more in control

You're so outta control
You're so outta control
Be more in control
Be more in control

Üks päev, üks kuu

Viimaks sain ma jälle kitarri kätte. Kätte võetud. Hakkan jälle õppima. Võib-olla lähen musakooli ka tagasi. Kolmas õppeaasta MK-s siis jälle. Muidu jätsin kunagi neljanda õppeaasta pealt pooleli. Nüüd läks puberteet vist üle. Mängida on nii tore.

Panin esimest korda selga ühe jõhkralt hevi musta värvi nahkjaki. Paljude lukkudega. Mult küsiti juba esimese minuti jooksul suitsu. (,,Kas te suitsetate?"-- No kamoon: jälle mingi teie. Hetkel ei olnud mind mitu. -- ,,Väga positiivne," vastas minu eitava vastuse peale.-- ise oli suht segadusseaetult kurb, aga mul oli kiire.) Küllap tahtis ta lihtsalt juttu rääkida.

Täna hommikul sain kuulda, et kaks minu tuttavat said Pirital surma. Surm on midagi sellist, mille kohta on raske midagi öelda. Teadagi. Sitt olla. Annan endale andeks sellised nõmedad sõnad. Aga jällegi, teadagi...

Püüan vaikselt vene keelest ja geograafiast jagu saada. Lisaks veel eelmise veerandi eee... pigem trimestri omaloomingutööst. Ilmselt kirjutan jälle oma unenäo üles. Deodorandist ja kuidas inimesed selle mõttetuse teadmiselt tabati. See on üks fragment.

Üks mantrapaar:
How did I get to be so lucky this day?
How does it get any better than this?
Õhtune mantra.

Õlümpiaadimujled

Olümpiaadikuu on lõppenud. Viimaks. Nendega on ikka suhteliselt selline tunne, et tagasi ei lähe. Näib siiski, et see on vaid unistus. Loomulikult lähen. Ma ei suuda end taksitada.

Mõlemal olümpiaadil läks (ju) hästi. Linnas 11. ning 8.-9. kohad. Selle viimase korraldus oli napaka ,,köögipoolega".

Sisenesin vajalikku ruumi ja ilmnes, et see on korralik auditoorium. See polnud kuigi üllatav. Seevastu oli meeliköitev üks närviline tädike, kes seal lällas ehk organiseeris, et nimed kirja saaksid. Õige klassi lehele kindlasti. Hiljem muutuse olukord lausa napakalt irooniliseks. Segadust oli palju, sest kõik klassi- aka vanuserühmad olid ühes ruumis koos ning kellelgi polnud üle kahe kriipsu aimu, mida saabudes peaks tegema peale riiete varna riputamise. Kohaleidmine oli ka paras väljakutse. Vähemalt nendele, kes hiljem jõudsid, sest suvaliselt maha potsatamisest polnud juttugi. Abivajajate hordid ajasid tädikese päris segaseks. Ta hakkas nõudma, et kõik ´maha rahuneksid´ ilma ise eeskuju andmata. Kogu trallile kulus vähemalt kolmveerand tundi.

Kui kõik korras oli, läks tädike ennast kusagile turgutama, jättes meid minu sugulase valve all töötama, ja lahkus mu elust igaveseks. Ma vähemalt loodan, aga kui saatus on teisel arvamusel, siis ei pruugigi ma teda ära tunda ja kindlasti on ta talutav. Kõik on talutavad. V. a. siis, kui nad tegelevad enda asemel teiste maharahustamisega ja enda hingerahu vajaka jäämise tõttu ebaõnnestuvad, sest keegi pole närvi läinudki. See kõik õnnestus mul naljaks pöörata.

No-Big-Silence & Kosmikud

,,Ei jaksa me"

Ei jaksa me, ei jõua

Kuid tema muudkui nõuab

Torni, mis taevast tooks alla kuu

Mingu või katki me liikmed ja luud

Ikka veel iseend veenda püüdes

Kas ma olen kunagi kellelegi andnud alust arvata,

et näen sinu silmist pikki tummfilme?

Neil kõigil tuleb endale andestada:

pole ka mürast ülehelistatud pilte,

et kuidas tukka silud või nii...

Tegelikult ma lihtsalt näen

• kuidas süües hõlmad pool lauapoolt veerandi asemel
• kuidas kapuutsi pähe tõmmates või üldse oleskledes küürutad
• kuidas sammud õlust õhus hoitult paratasemel
• kuidas oma naeru peita püüdes kummardad.

Kui kunagi kellelgi siin või mujal õnnestub midagi varjata

isegi enda eest,

läheb tal vaeval korda elada vaid õhust ja armastusest.

Tal tuleb mitte päevadi veeta veeta.

Kosmose tants näitab, kuidas kõik saab tasakaalustatud

Reede oli üliilus. Sel nädalal polegi veel aru saanud, kas on kevad või veel talv. Hommikul ärkasin juba poole kuuesst, et pesema minna. õhtul sooja vett miskipärast ei olnud. Ei hakanudki siis isegi uurima ka miks. Juustega on midagi kummalist lahti: nad ei saa kuidagi puhtaks. Võib-olla on põhjus siiski minus, aga on ka šampoonijääkide pähe ladestumise võimalus. Peaks nendega siis juuksurisse süvapessu minema. Siiski sain hakkama.

Kaks umbes tunniajast esinemise ajal lavalpassimist oli. Laulsin, kui programm oli sedasi määranud, deklameerisin, kui aeg tuli. Võtsin, mis võtta andis. Ilus oli. Mini laulupidu. Hiljem tekitasime klassiõde G-ga klassiõde Ll-s tahtmise meist eemale hoida. Laulsime Bainstormi ,,My Stari" ja muud väga emotsionaalselt ja kõvasti. Ll-l hakkas väga mark ja oi-issand.

Nädala alguses oli täielik keegi-armastab-mind periood. Kokkusattumused klappisid nagu valatult. Selle tõttu pidin ma ainult oma psühhologia töö reedel järelkirjutama -- õpetajale tundus see kuidagi kurb -- , aga võib-olla ka parajat kurbust taluma. Liblikad, mille tiivad edasi viisid, kadusid, tuhmusid, murdusid ja/või padandati, leiti. Aga need olid nii ilusad. Kõige kena nimel see ilu tuhmus.

Käisin linna ajaloo-olümpiaadil. See, mis oli mulle viimasel kuul sellist masendust tekitanud, tekitas minus miskipärast tahtmise järgmisel korral taas minna. Õpetajad olid nii rahul ja reedel tagastasin ma kogu olüpiaadikirjanduse ka. Seepärast mu jalad kuni säärteni valutavadki, et ma kaotasin siis oma liblika ja kõndisin pool Riia mnt läbi pluss veel enam-vähem jõeäär ka veel, jalas madalakontsalised saapad küll. aga siiski. See oli kodu juures kuskil teeperve poris, kivike kadunud... Nii paljudega sai räägitud, küsitud ja otsitud. Järgmine olümpiaad sel aastal juba luurab kuskil tuleval nädalal. Ilus.

Ma olen viimaks mõistnud, miks on tore pilli mängida. See võiks panna mind midagi tegema ka.

- Klaxons Lyrics

Psühho- ja muud jamad

Nüüd on juba peaaegu veebruar. Mida iganes ka kalender võib-olla ütleb, on veel laupäev. Võib ka peaaegu-pühapäevaga leppida.

Teisipäeval käisin ma haiglas. Mul oli psühhosomaatiline valu paremal alakõhus. Sest mul on miski, mis mulle rahu annab väga kadunud. Ma otsin seda täiesti valest kohast. Vähemalt s a a n ma sellest aru. Vahest mõtlesin ma hoopis, et õpime korralikult ära, pärast tegeleme iseendaga. Ebalihtne omaenda vajaduste eest põgeneda. Väljakutsete lahendamine on pooleli.

Uned on huvitavad olnud. Isegi rohkem kui tõelisus. Ehkki vahel saab ruumi saabudes selliste oih-pilkude osaliseks. Esmalt arvasin, et see on mingi viimane-inimene-keda-näha-lootsin, kuid tegelikult näib see praegu pigem et-ta-seda-palun-palun-ei-märkaks alla kuuluvat. Niipalju siis sekulatsioonidest.

Ma olen lausa kaks korda öösel autoga sõitmas käinud. Roolis. Päris kogemus mul puudub. Esimene kord oli auto vasakpoolse (hiljem samaaegselt ka parempoolse) juhiistmega ja ma otsisin piduit taga. Minul ükski pedaal ei toiminud. Isal kuidagi õnnestus. Naljakas, kuidas teised sõidukid eest ära manööverdasid, kui mina seal tagaistmel olijate paanitsesin. Avariid ei toimunud. See on mul üldse teine kord, kui pean unes Pärnust Tartusse sõitma. Ma sain selle kahe rooli olukorra tõttu teada, kui jama on koos kellegagi üheaegselt sama masinat juhtida. Järgmine kord oli mul veoauto. Seekord ma teadsin, kus pidur on, ja tundsin end kuidagi kindlalt. Pärast käisin ühe jahi peal sünnipärval ning telekas tegi seda, mida üks telekas tegema peab -- plahvatama. Ma olin vist jumal. Palju oli nii, nagu päriselt ei toimu.

- Klaxons Lyrics