Kuidas mind kodus ei ole

Mu ema lubas mu lõpuks ära tappa, aga ta pole juba terve nädal sellega hakkama saanud. Oui!!! Napakas. Eile kõndisin mööda Väike-Kaare tänavat ja tundsin, et Eesti-otsib-superstaari-tunne on väga hea tunne. Just nimelt Eesti otsib. Selle pärast. Armastan sind, Eesti. 4ever. Sedasi rääkida on tohutult meeldiv. See on nii südantsoojendav. Siiski on tunne, et tegelikult on eestlased oma niinimetatud kultuuri säilitamisest loobunud. Otseselt ei tunnista seda keegi, aga mõtteis on nad alla andnud. Nii tore on välismaalasetele rääkida keelest, laulupidudest/folgist... Seda tehakse sellise õhina ja rõõmuga. Seletada mõnd keelenüanssi... Laulda ,,Õllepruulijat"... (Hea, et ma selle sõnu ega viisi ei tea.) Siiski on tunne, et keel pole keel ja muusika pole muusika. Kõik on hoopis mingi ilga saksa laadajoga ja pürjeljura. Sakslased ise ei pidanud seda miskiks. Nad ei mäleta ka kilplastest midagi.

Jannsen, niivõrd kui ta ise maainimene oli, räägib (enamasti) ajalooõpetajate suu läbi poole eesti elanikkonna kohta vähemalt korra aastas igühele neist ,,peaga vastu seina jooksimisest". Eestlased ise tapsid niinimetatu -- mis see on, on segane -- , kui maarahvas olemisest loobusid... Jannsen, Tõnisson ja Päts võivad rõõmustada.

Nii kuulan minagi praegu kogu oma Muse´i pleilisti üle ja võitlen kurjade viirustega, mis mulle MSN-st kaela sajavad. Jube. Ärge avage linki, mille juurde on kirjutatud ,haha :D :)". Seal on surm. Ma ei tea täpselt milline, sest surnud ei räägi tavalistel teadvustasanditel ja mina olen veel elus. Õnneks logisin ma kiiresti välja enne, kui midagi veel imelikumat juhtuma hakkas.

See imelik juhtus alles paar päeva hiljem. Läpakas nõudis üleinstallimist. See oli vist samal päeval, kui Euro2008-s oli imetabane matš, kus pall hakkas paigalpüsides väljakumurusse uppuma.

Avaldatud kaks kuud hiljem.

- Arctic Monkeys Lyrics