Psühho- ja muud jamad

Nüüd on juba peaaegu veebruar. Mida iganes ka kalender võib-olla ütleb, on veel laupäev. Võib ka peaaegu-pühapäevaga leppida.

Teisipäeval käisin ma haiglas. Mul oli psühhosomaatiline valu paremal alakõhus. Sest mul on miski, mis mulle rahu annab väga kadunud. Ma otsin seda täiesti valest kohast. Vähemalt s a a n ma sellest aru. Vahest mõtlesin ma hoopis, et õpime korralikult ära, pärast tegeleme iseendaga. Ebalihtne omaenda vajaduste eest põgeneda. Väljakutsete lahendamine on pooleli.

Uned on huvitavad olnud. Isegi rohkem kui tõelisus. Ehkki vahel saab ruumi saabudes selliste oih-pilkude osaliseks. Esmalt arvasin, et see on mingi viimane-inimene-keda-näha-lootsin, kuid tegelikult näib see praegu pigem et-ta-seda-palun-palun-ei-märkaks alla kuuluvat. Niipalju siis sekulatsioonidest.

Ma olen lausa kaks korda öösel autoga sõitmas käinud. Roolis. Päris kogemus mul puudub. Esimene kord oli auto vasakpoolse (hiljem samaaegselt ka parempoolse) juhiistmega ja ma otsisin piduit taga. Minul ükski pedaal ei toiminud. Isal kuidagi õnnestus. Naljakas, kuidas teised sõidukid eest ära manööverdasid, kui mina seal tagaistmel olijate paanitsesin. Avariid ei toimunud. See on mul üldse teine kord, kui pean unes Pärnust Tartusse sõitma. Ma sain selle kahe rooli olukorra tõttu teada, kui jama on koos kellegagi üheaegselt sama masinat juhtida. Järgmine kord oli mul veoauto. Seekord ma teadsin, kus pidur on, ja tundsin end kuidagi kindlalt. Pärast käisin ühe jahi peal sünnipärval ning telekas tegi seda, mida üks telekas tegema peab -- plahvatama. Ma olin vist jumal. Palju oli nii, nagu päriselt ei toimu.

- Klaxons Lyrics