Teemeära. Kuulise hilinemisega

Teemeära toimus vist vähemalt 2 kuud tagasi. Tegelikult, kui täpsemalt meenutada, oli see mai alguses. Sellest osavõttu pole nagunii kellelgi koolist võimalik tõestada, sest märgitellimuse kohalejõudmisega on kooli ja posti inimesed jänni jäänud. Kui veab, siis sügisel saab ma näha, milline see märk üleüldse välja näeb.

Tegelikud ettevalmistused -- sellised, mida võib endaga seonuvaks pidada -- hakkasid alles päev enne. Ehk reede õhtul. Pühapäeval väänasin ma jala välja. Vot. Reedel siis proovisimegi tuvastada täpset bussi kooli juurest väljumise aega. Sellega läks õnnelikult: üks teadis, et 9.30 või nii.

Sõidu alustamisest hetkeni enne koristamise algust on üks suur ajaline hägune mäluauk. Esimene päästmist vajav koht asus kusagil metsa all. Võtsime enam-vähem kolmestesse gruppidesse ja püüdsime midagi leida. Esmalt oli hirmus tore, kui keegi meist midagi leidis, sest metsaalune oli väga tühi. Sedasi oli hetkeni, mil me leidsime ,,lapipuu". Mina leidsin. Keegi oli umbes kümme aastat tagasi (oletatud pampersite disaini järgi) metsa kuhjanud hunniku kasutatud beebimähkmeid. Aja jooksul oli nende see olev õnneks ära kuivanud, aga see-eest hunnik mulda peale ladestunud. Nii me siis neid kaevasime. Kott oli mähkmete sisu tõttu lõpuks väga raske. Me jätsime nende mullast tühjaks raputamise ülbelt vahele. Klassivenna selg sai kannatada. Pealegi oli kott veidi katki ka, sest me klassivend pani sinna suure õhinaga oma esimese leiu, milleks oli väga raske ja teravaservaline katkine savist torujupp. Tegelikult võimalik, et me saime enne seda ka kilekoti vahetatud. Vahepeal sõime kummikarusid ka.

Kott koormale lisatud, võtsime uue ja tuiasime teisele poole teed, kus me püüdsime hoolega midagi leidmast hoiduda. Sedasi loomulikult ei sobi. Meie kangelastegu oli tegelikult üks vana sohva. Esmalt mõtlesime, et võtame vaid matid kaasa. Toppisime need kotti. Siis tekkis idee riidest katte maha tirimise kohta. Pärast seda ilmus välja süstlapaar. Ilmselgelt narkosüstlad. Need toppisime mattide vahele. Nüüd näis juba veidi mõttetu alles jäänud karkass maha vedelema jätta. Seepärast tõstsimegi rastke sodikoti sellele peale ja hakksime kogu kupatust välja tarima. Kuna me tegime seda äärmiselt ebaprofessionaalselt, jäid minu pikad käed koormuseta. Teistele lahnges ilge raskus ja pidime pidevalt peatuma. Alles enam-vähem viimasel kümnel meetril saime pihta, kuidas me seda tegelikult vedama oleksime pidanud. Üks eest, kaks külgedelt. Imelik praegu endale tunnistada, et ma teadsin seda algusest peale. Tappev ebakindlus, aga ega mina ju kannatada saanud. Teistest ikka kahju.

Järgmine koristuskoht oli ereda valguse ja varju praktilise puudumise tõttu palju vaenulikum. See oli kusagil maantee ääres ning põhimõtteliselt mingisuguse asunduse kõrval. Seal torkas veel rohkem silma, kuidas autosest lihtsalt sodi välja visatakse. Tuiasime peenramaal, millest püüdsime traati välja tirida. Arvatavasti just selle tulemusena said mu linased püksid augustatud. Olukord hakkas vaikselt tüütama. Sellele lisas emotsiooni veel vaatepilt füsaõpsist, kes terve aja meist edasi-tagasi mööda sõitis. Ülbe. Lõpuks tuli ta meile ikkagi appi.

Kõige viimaks anti ühel väiksel laululaval süüa. Pakuti suppi, mis ei meelitanud, leiba ja lahjat jooki. Siis tuli ka kojusõit. Meie koristasime kuskil Tartust Räpina pool. Meie klassist oli väga vähe, sest nimekiri liikus klassis kahjuks just neil päevil, mil vähesed kohal olid, ja füürika õpetaja oli ise ka lõpuks haige.

Järgmine aasta lähen muidugi jälle, kui võimail. See on vajalik.
Äkki tuleb siis taas kuiv ilm. Seekord läks järgmisel päeval vihmaseks, aga sellegi poolest vedas.

- Arctic Monkeys Lyrics

Ma avastasin, et see laul on kinda minulik. ,,Sandtrap" ajab mind nutma. It makes me cry.