Tuesday, November 24, 2009

Lied mets

Üks ´ulluke kolis siit ära. Vahest mõnikord tuleb ilus androgüünne Elyes ja kriblab mõne rea või asun ise avaldamata kraami üle vaatama.
Seniks: näeme Lied metsas.

Tuesday, December 16, 2008

Silmalugu

Tekst on kujunenud fragmentidest, mis tekkisid siis, kui silmad hakkasid tähtsaks muutuma (see oli üsna ammu), kogetud arvamistest, mis ilmusid praeguse seisuga aasta tagasi, ning ühe jõululuuletuse interpretatsioonist. Algvariant oli kirjas ilmselt juba jaanuaris, aga nüüdseks on  see silunenud. See on nii.

I Tollal
Üheks päevaks sinu silmi.
On see siis liiga palju palutud?
Ja ega´s kõik kogemusedki 
saagi tulla valutult.
Jah, laenata sinu silmi.
Minagi sooviksin veel korra tunda ilmsi.

II Ent
Täna tahaksin teada.
Kuigi pole tähtis täpselt mida --
mul kama -- ükskõik mis rida...
Ikkagi tahaksin teada.
Tema silmade värvi eriti.

III Ning
Kui kõnnin vastu ego-emole
ja tunda tundub liiast,
siis ikka vale teeselda,
et ta mu mälestus metailmast.

Ta silmi ma ei näinudki:
need olid liiga varjus,
kuid kael ja juuksetukkki
tal Vaata mind! vaid karjus.

IV Kuid
Kui tähi poole keski pilgu toob
ja silmavärv võib olla mis tahes toon,
siis varjund teiste kõrval reas,
on silmad kõigil taevakarva peas.

Sunday, October 19, 2008

Osa sellest, mida eespool pole

Praegu toimub see, et ema tõstab tube ümber. Ta tõi kõik Shakespeared ja müüdiraamatud minu uue õppimiskoha ligi, et mul parem keskenduda oleks. Tõenäoliselt see toimibki. On nii palju, mida ma pole jõudnud siis kirja panna. Näiteks minu sugulintski sooviosa sellest, kuidas me mai viimasel nädalavahetusel kahekesi Päenu muuli peale seiklesime. Ma olin muidugi siis veel invaliidsem kui praegu. Hetkel olen ma kõige invaliidsem peast, sest ma tean, et mu jalg ei saagi enam endiseks, sest seal on nüüd lisaluu. Mu emal on vastasjalal samasugune ja tema on sellega terve minu eluaja lahedasti ära elanud. Nüüd ma argumenteerin selle pärast kehalise õpetajatega. Ega ma olen ise ka laisk olnud.

Käisime Port Arturite toidupoes moona toomas ja leidsime muuli isegi üles. Sellel oli tore kõndida. Ei mäetagi enam kas me rääkisime või olime vait. Lõpus istusime. Seal on mingi kõrgendus ja tarbisime moona. Tema kahjuks pähkelieid ei armasta. Neid pidin üksi sööma. Siis läksime tagasi ja otsisime bussipeatuse. Üks buss tuli õige pea, aga tundus, et see läheb vales suunas ja bussijuht oli ka väheabivalmis. Lollid olime, lähemale oleks ikka saanud. Sedasi ootasime me umbes tunni ja lobisesime. See kõik jäi mõttetuks: üle tee paiknevasse peatusesse saabusid mingid ossid ja hakkasi meie vastu huvi tundama. Seega: lasime jalga. Kiirkõnnil vist.
Kõigi Murphey seaduste kohaselt sõitis buss, mida me terve aja oodanud olime, meist mööda ja joosta ka ei saanud. Läbisime terve tee vanaema juurde jalgsi.

Toona sain ma Pärnu nii, et õnnestus sattuda kooli eeskujulike ja tublide sekka, kellele korraldati ekskursioon Tallinnas. Sugulintski elab seal. Tänu minule õppis ta KuMu-sse, mis oli meie vaatamiste lõpp-punktiks, tulema. Seal võttis ta minu sappa ja läksime tema ema töökoha juurde, et tema koju sõita. Autosõit oli masendav, sest isa oli oma pisipojale liiga kitsad ja palavad püksid valinud. Ise ta sellest aru ei saanud. Oli sumal ja nõme olukord. See oli esimene kord, mile ma end nii hipina olen tundnud.

Suvel oli neil tähtis pulma-aastapäev, mille peol ma ka attendisin. Sedasi möödus mu leedo. Süüa oli liiga palju ja šašlõkk oli külm. Päike oli ilus. Vahepeal müüsin veel Suveaarial pileteid.

Tänu sellele sain esimest korda normaalselt aru, milleks abielu on. Oma vanemate pealt pole ma seda kunagi vaadata saanud. Minu emal on ebaeeskujulik pereelu. Seepärast ükski mees tema kõrval vastu ei pea. Vahel ütleb ta, et tal oli lihtsalt haruldase karakteriga isa. Sarnast abikaasat ei leiakski. Seega olengi natuke targem.


Saturday, June 14, 2008

Kuidas mina lõpuks koju elama sain ja hambaarstisaagat

Üleeile hommikul püüdsin ma hambaarssti juurde minna. Mitmete valearvestuste tõttu, mille seas oli ka inimeste oskus kirjutada R-tähte nii, et see nägi välja nagu 12, jäi mul käik sellel päeval ära. Pealegi poldud mulle eelneval päeval ka hoiatuskõnet tehtud. Seetõttu ei pidanudki ma lolli näoga seal hommikul kell 11 passima. See-eest ilmnes, et umbes kell 8 ärkamine oli kasutu. Peale 12 pakkisin ma oma asju kokku, et kodu poole kolida. Enne seda olin ma loomulikult peegliprotseduure sooritanud, Minesweeperit mänginud ja selle kõrvalt igivana Mehhiko seebikat kiiganud. Ma nutsin 10 aastat tagasi, kui selle viimane episood finitoks sai. Olid ajad. Tegelikult ma vahepeal lugesin ka. Seda tehes ma aga avastasin, et Minesweeper on mulle juba kinnisideeks saanud. Teksti süvenedes kujutasin ma samal ajal ka selle mängu tabelit ette. Kohutav. Numbrid ju.

Niisiiis circa 12.45 marssisin ma 2 km (satelliitkaardilt mõõdetud) läbi linna. Päike praadis. Mul olid pungil täis seljakott ja kitarr käe otsas tolknemas. Minu või meie jubedalt erksavärvilisest ranitsast turritas välja peaaegu sama kirju ,,automaat". Sellest kõigest tingituna oli mul ka nahkjakk seljas. Õnneks valge. Saabudes olin ma siiski higine ja - somebody still loves me - hakkas samal hetkel vihma sadama, kui ma tuppa sain. Mingil määral oli see siiski halb, sest ma pidin linna minema. Üks, kellega ma kohtuma pidin, ligunes ära, sest ta oli parasjagu põllu peal, nagu ta ütles. Teistel läks paremini.

Sõime siis neljakesi pitsat ja ligunenu rääkis oma suurest armastusest, Lenny Kravitzist. Nii vist seda nime kirjutati. Ta on senini kontserdist ja üleüldse sillas. Nad on ju isegi abielus. Polügaamselt. Teatavasti. Segaseks jääb vaid see, et kummal mitu kaasat on.

Pitsasid oli kaks. Mina teist pitsat ei saanud. Keegi ei saanud ,,teist". Leidsin võimause üle pika aja taaskord osta superhead piparmündijäätist (vanilli, šokolaaditükid, piparmünt). Kõik võtsid seda jäätist. Üks rääkis, kuidas ta kodust tädi juurde plehkat pani. Vaatasin siis mina teda, isegi kuulasin. Silme ees jooksid ikka numbrid. Minesweeper, raisk! Raputasin end mitu korda ärkvele.

Hiljem sumpasime ainult kolmekesi, sest ühel oli oma tädiga midagi, kaubanduskeskustes. Mulle oli see üsna tüütu. Ehetepoed ju. Põhiliselt. Lõpuks saatsin teised autodele ehk koju (kodus ju ,,Marina"), läksin mäest üles, et ühte videot vaadata. Mul oli kaasas ema peaaegu täiuslik vihmavari. Täiuslik tähendaks: musta vätvi, käepide on kaarega ja puust, suur selles mõttes, et võimatu 20cm kokku panna. Täiuslikkuse rikkus kiri ,,Arctic Sport Club".

Igatahes oli selle video meisterdanud minu hea sõber ning selle nimi oli ,,Süütus Pariisis". Väga ei meeldinud. Kasemahlakesega seonduv on üldse kahtlane. Lõpuks jõudsin koju ka. Ja sain hommikul isegi normaalsel ajal üles. 15 min sõin, siis lugesin. Mingil viisil jõudsin ma isegi hambaarsti juurde õigel ajal. Kodus näitavad mitmed kellad erinevaid aegu. Ma jäin minuti hiljaks. Enam-vähem sellele kellaajale ma keskendusingi.

koju siirdudes nägin Toomemäel oma klassiõde. Ta otsis mänguväljakut. Ma seletasin talle selle asukoha, sest ta küsis mult, kas Toomel peale selle mänguväljaku, kus meie olime, ka mõni muu on. Ma lugesin midagi...

Avaldatud kaks kuud pärast kirjapanekut.


- Klaxons Lyrics


Tuesday, June 10, 2008

Kuidas mind kodus ei ole

Mu ema lubas mu lõpuks ära tappa, aga ta pole juba terve nädal sellega hakkama saanud. Oui!!! Napakas. Eile kõndisin mööda Väike-Kaare tänavat ja tundsin, et Eesti-otsib-superstaari-tunne on väga hea tunne. Just nimelt Eesti otsib. Selle pärast. Armastan sind, Eesti. 4ever. Sedasi rääkida on tohutult meeldiv. See on nii südantsoojendav. Siiski on tunne, et tegelikult on eestlased oma niinimetatud kultuuri säilitamisest loobunud. Otseselt ei tunnista seda keegi, aga mõtteis on nad alla andnud. Nii tore on välismaalasetele rääkida keelest, laulupidudest/folgist... Seda tehakse sellise õhina ja rõõmuga. Seletada mõnd keelenüanssi... Laulda ,,Õllepruulijat"... (Hea, et ma selle sõnu ega viisi ei tea.) Siiski on tunne, et keel pole keel ja muusika pole muusika. Kõik on hoopis mingi ilga saksa laadajoga ja pürjeljura. Sakslased ise ei pidanud seda miskiks. Nad ei mäleta ka kilplastest midagi.

Jannsen, niivõrd kui ta ise maainimene oli, räägib (enamasti) ajalooõpetajate suu läbi poole eesti elanikkonna kohta vähemalt korra aastas igühele neist ,,peaga vastu seina jooksimisest". Eestlased ise tapsid niinimetatu -- mis see on, on segane -- , kui maarahvas olemisest loobusid... Jannsen, Tõnisson ja Päts võivad rõõmustada.

Nii kuulan minagi praegu kogu oma Muse´i pleilisti üle ja võitlen kurjade viirustega, mis mulle MSN-st kaela sajavad. Jube. Ärge avage linki, mille juurde on kirjutatud ,haha :D :)". Seal on surm. Ma ei tea täpselt milline, sest surnud ei räägi tavalistel teadvustasanditel ja mina olen veel elus. Õnneks logisin ma kiiresti välja enne, kui midagi veel imelikumat juhtuma hakkas.

See imelik juhtus alles paar päeva hiljem. Läpakas nõudis üleinstallimist. See oli vist samal päeval, kui Euro2008-s oli imetabane matš, kus pall hakkas paigalpüsides väljakumurusse uppuma.

Avaldatud kaks kuud hiljem.

Lõksustatus

Tema istus siin
Mina vaatasin
Ta nägu täis oli ilmset pinget
Ta palgelt lugeda võis selget lauset
Õhus hõljus jutumulle
Tema nägi vaid peitmata sulge
Ta silmad sõnusid üht loitsu
,,Tahan suitsu"

Monday, June 9, 2008

Does the word ´anhre´ have any particular meaning?

Hommiku poole, kui ma magasin, nägin ma end unes uut perenime välja mõtlemas. Mu praegusel nimel pole pätsieelse Henriksoniga midagi pistmist. Väljanuputatud nimeks on siis Anhre. Terve uni oli tegelikult väga vasaku ajupöölkeraga seostuv. Paremat näis vähe. Nüüd müttan ma Google abil mööda Interneti ja püüan sõnale tähendust leida, kuid ei vea. Vaadake ise, mis juhtub. Mitmed otsingutulemused viitavad kellegi kasutajanimele (AnhRe) ja osad räägivad veel mingisugustest raamatutest. See tehtud, proovin välja uurida teksti keelt. Senini vihjavad need vietnami, ladina, itaalia ja prantsuse keelele. Vahest on sõnaraamatud puudulikud.

Aga: Does the word ´anhre´ have any particular meaning? In any language or spelling system or alphabet...


- Muse Lyrics

See on see lugu, mida ma oma lemmiklauluks nimetan. Muse´i ,,Starlight".