Kuidas mina lõpuks koju elama sain ja hambaarstisaagat

Üleeile hommikul püüdsin ma hambaarssti juurde minna. Mitmete valearvestuste tõttu, mille seas oli ka inimeste oskus kirjutada R-tähte nii, et see nägi välja nagu 12, jäi mul käik sellel päeval ära. Pealegi poldud mulle eelneval päeval ka hoiatuskõnet tehtud. Seetõttu ei pidanudki ma lolli näoga seal hommikul kell 11 passima. See-eest ilmnes, et umbes kell 8 ärkamine oli kasutu. Peale 12 pakkisin ma oma asju kokku, et kodu poole kolida. Enne seda olin ma loomulikult peegliprotseduure sooritanud, Minesweeperit mänginud ja selle kõrvalt igivana Mehhiko seebikat kiiganud. Ma nutsin 10 aastat tagasi, kui selle viimane episood finitoks sai. Olid ajad. Tegelikult ma vahepeal lugesin ka. Seda tehes ma aga avastasin, et Minesweeper on mulle juba kinnisideeks saanud. Teksti süvenedes kujutasin ma samal ajal ka selle mängu tabelit ette. Kohutav. Numbrid ju.

Niisiiis circa 12.45 marssisin ma 2 km (satelliitkaardilt mõõdetud) läbi linna. Päike praadis. Mul olid pungil täis seljakott ja kitarr käe otsas tolknemas. Minu või meie jubedalt erksavärvilisest ranitsast turritas välja peaaegu sama kirju ,,automaat". Sellest kõigest tingituna oli mul ka nahkjakk seljas. Õnneks valge. Saabudes olin ma siiski higine ja - somebody still loves me - hakkas samal hetkel vihma sadama, kui ma tuppa sain. Mingil määral oli see siiski halb, sest ma pidin linna minema. Üks, kellega ma kohtuma pidin, ligunes ära, sest ta oli parasjagu põllu peal, nagu ta ütles. Teistel läks paremini.

Sõime siis neljakesi pitsat ja ligunenu rääkis oma suurest armastusest, Lenny Kravitzist. Nii vist seda nime kirjutati. Ta on senini kontserdist ja üleüldse sillas. Nad on ju isegi abielus. Polügaamselt. Teatavasti. Segaseks jääb vaid see, et kummal mitu kaasat on.

Pitsasid oli kaks. Mina teist pitsat ei saanud. Keegi ei saanud ,,teist". Leidsin võimause üle pika aja taaskord osta superhead piparmündijäätist (vanilli, šokolaaditükid, piparmünt). Kõik võtsid seda jäätist. Üks rääkis, kuidas ta kodust tädi juurde plehkat pani. Vaatasin siis mina teda, isegi kuulasin. Silme ees jooksid ikka numbrid. Minesweeper, raisk! Raputasin end mitu korda ärkvele.

Hiljem sumpasime ainult kolmekesi, sest ühel oli oma tädiga midagi, kaubanduskeskustes. Mulle oli see üsna tüütu. Ehetepoed ju. Põhiliselt. Lõpuks saatsin teised autodele ehk koju (kodus ju ,,Marina"), läksin mäest üles, et ühte videot vaadata. Mul oli kaasas ema peaaegu täiuslik vihmavari. Täiuslik tähendaks: musta vätvi, käepide on kaarega ja puust, suur selles mõttes, et võimatu 20cm kokku panna. Täiuslikkuse rikkus kiri ,,Arctic Sport Club".

Igatahes oli selle video meisterdanud minu hea sõber ning selle nimi oli ,,Süütus Pariisis". Väga ei meeldinud. Kasemahlakesega seonduv on üldse kahtlane. Lõpuks jõudsin koju ka. Ja sain hommikul isegi normaalsel ajal üles. 15 min sõin, siis lugesin. Mingil viisil jõudsin ma isegi hambaarsti juurde õigel ajal. Kodus näitavad mitmed kellad erinevaid aegu. Ma jäin minuti hiljaks. Enam-vähem sellele kellaajale ma keskendusingi.

koju siirdudes nägin Toomemäel oma klassiõde. Ta otsis mänguväljakut. Ma seletasin talle selle asukoha, sest ta küsis mult, kas Toomel peale selle mänguväljaku, kus meie olime, ka mõni muu on. Ma lugesin midagi...

Avaldatud kaks kuud pärast kirjapanekut.

- Klaxons Lyrics