Kuidas mina lõpuks koju elama sain ja hambaarstisaagat

Üleeile hommikul püüdsin ma hambaarssti juurde minna. Mitmete valearvestuste tõttu, mille seas oli ka inimeste oskus kirjutada R-tähte nii, et see nägi välja nagu 12, jäi mul käik sellel päeval ära. Pealegi poldud mulle eelneval päeval ka hoiatuskõnet tehtud. Seetõttu ei pidanudki ma lolli näoga seal hommikul kell 11 passima. See-eest ilmnes, et umbes kell 8 ärkamine oli kasutu. Peale 12 pakkisin ma oma asju kokku, et kodu poole kolida. Enne seda olin ma loomulikult peegliprotseduure sooritanud, Minesweeperit mänginud ja selle kõrvalt igivana Mehhiko seebikat kiiganud. Ma nutsin 10 aastat tagasi, kui selle viimane episood finitoks sai. Olid ajad. Tegelikult ma vahepeal lugesin ka. Seda tehes ma aga avastasin, et Minesweeper on mulle juba kinnisideeks saanud. Teksti süvenedes kujutasin ma samal ajal ka selle mängu tabelit ette. Kohutav. Numbrid ju.

Niisiiis circa 12.45 marssisin ma 2 km (satelliitkaardilt mõõdetud) läbi linna. Päike praadis. Mul olid pungil täis seljakott ja kitarr käe otsas tolknemas. Minu või meie jubedalt erksavärvilisest ranitsast turritas välja peaaegu sama kirju ,,automaat". Sellest kõigest tingituna oli mul ka nahkjakk seljas. Õnneks valge. Saabudes olin ma siiski higine ja - somebody still loves me - hakkas samal hetkel vihma sadama, kui ma tuppa sain. Mingil määral oli see siiski halb, sest ma pidin linna minema. Üks, kellega ma kohtuma pidin, ligunes ära, sest ta oli parasjagu põllu peal, nagu ta ütles. Teistel läks paremini.

Sõime siis neljakesi pitsat ja ligunenu rääkis oma suurest armastusest, Lenny Kravitzist. Nii vist seda nime kirjutati. Ta on senini kontserdist ja üleüldse sillas. Nad on ju isegi abielus. Polügaamselt. Teatavasti. Segaseks jääb vaid see, et kummal mitu kaasat on.

Pitsasid oli kaks. Mina teist pitsat ei saanud. Keegi ei saanud ,,teist". Leidsin võimause üle pika aja taaskord osta superhead piparmündijäätist (vanilli, šokolaaditükid, piparmünt). Kõik võtsid seda jäätist. Üks rääkis, kuidas ta kodust tädi juurde plehkat pani. Vaatasin siis mina teda, isegi kuulasin. Silme ees jooksid ikka numbrid. Minesweeper, raisk! Raputasin end mitu korda ärkvele.

Hiljem sumpasime ainult kolmekesi, sest ühel oli oma tädiga midagi, kaubanduskeskustes. Mulle oli see üsna tüütu. Ehetepoed ju. Põhiliselt. Lõpuks saatsin teised autodele ehk koju (kodus ju ,,Marina"), läksin mäest üles, et ühte videot vaadata. Mul oli kaasas ema peaaegu täiuslik vihmavari. Täiuslik tähendaks: musta vätvi, käepide on kaarega ja puust, suur selles mõttes, et võimatu 20cm kokku panna. Täiuslikkuse rikkus kiri ,,Arctic Sport Club".

Igatahes oli selle video meisterdanud minu hea sõber ning selle nimi oli ,,Süütus Pariisis". Väga ei meeldinud. Kasemahlakesega seonduv on üldse kahtlane. Lõpuks jõudsin koju ka. Ja sain hommikul isegi normaalsel ajal üles. 15 min sõin, siis lugesin. Mingil viisil jõudsin ma isegi hambaarsti juurde õigel ajal. Kodus näitavad mitmed kellad erinevaid aegu. Ma jäin minuti hiljaks. Enam-vähem sellele kellaajale ma keskendusingi.

koju siirdudes nägin Toomemäel oma klassiõde. Ta otsis mänguväljakut. Ma seletasin talle selle asukoha, sest ta küsis mult, kas Toomel peale selle mänguväljaku, kus meie olime, ka mõni muu on. Ma lugesin midagi...

Avaldatud kaks kuud pärast kirjapanekut.

- Klaxons Lyrics

Kuidas mind kodus ei ole

Mu ema lubas mu lõpuks ära tappa, aga ta pole juba terve nädal sellega hakkama saanud. Oui!!! Napakas. Eile kõndisin mööda Väike-Kaare tänavat ja tundsin, et Eesti-otsib-superstaari-tunne on väga hea tunne. Just nimelt Eesti otsib. Selle pärast. Armastan sind, Eesti. 4ever. Sedasi rääkida on tohutult meeldiv. See on nii südantsoojendav. Siiski on tunne, et tegelikult on eestlased oma niinimetatud kultuuri säilitamisest loobunud. Otseselt ei tunnista seda keegi, aga mõtteis on nad alla andnud. Nii tore on välismaalasetele rääkida keelest, laulupidudest/folgist... Seda tehakse sellise õhina ja rõõmuga. Seletada mõnd keelenüanssi... Laulda ,,Õllepruulijat"... (Hea, et ma selle sõnu ega viisi ei tea.) Siiski on tunne, et keel pole keel ja muusika pole muusika. Kõik on hoopis mingi ilga saksa laadajoga ja pürjeljura. Sakslased ise ei pidanud seda miskiks. Nad ei mäleta ka kilplastest midagi.

Jannsen, niivõrd kui ta ise maainimene oli, räägib (enamasti) ajalooõpetajate suu läbi poole eesti elanikkonna kohta vähemalt korra aastas igühele neist ,,peaga vastu seina jooksimisest". Eestlased ise tapsid niinimetatu -- mis see on, on segane -- , kui maarahvas olemisest loobusid... Jannsen, Tõnisson ja Päts võivad rõõmustada.

Nii kuulan minagi praegu kogu oma Muse´i pleilisti üle ja võitlen kurjade viirustega, mis mulle MSN-st kaela sajavad. Jube. Ärge avage linki, mille juurde on kirjutatud ,haha :D :)". Seal on surm. Ma ei tea täpselt milline, sest surnud ei räägi tavalistel teadvustasanditel ja mina olen veel elus. Õnneks logisin ma kiiresti välja enne, kui midagi veel imelikumat juhtuma hakkas.

See imelik juhtus alles paar päeva hiljem. Läpakas nõudis üleinstallimist. See oli vist samal päeval, kui Euro2008-s oli imetabane matš, kus pall hakkas paigalpüsides väljakumurusse uppuma.

Avaldatud kaks kuud hiljem.

- Arctic Monkeys Lyrics

Lõksustatus

Tema istus siin
Mina vaatasin
Ta nägu täis oli ilmset pinget
Ta palgelt lugeda võis selget lauset
Õhus hõljus jutumulle
Tema nägi vaid peitmata sulge
Ta silmad sõnusid üht loitsu
,,Tahan suitsu"

Does the word ´anhre´ have any particular meaning?

Hommiku poole, kui ma magasin, nägin ma end unes uut perenime välja mõtlemas. Mu praegusel nimel pole pätsieelse Henriksoniga midagi pistmist. Väljanuputatud nimeks on siis Anhre. Terve uni oli tegelikult väga vasaku ajupöölkeraga seostuv. Paremat näis vähe. Nüüd müttan ma Google abil mööda Interneti ja püüan sõnale tähendust leida, kuid ei vea. Vaadake ise, mis juhtub. Mitmed otsingutulemused viitavad kellegi kasutajanimele (AnhRe) ja osad räägivad veel mingisugustest raamatutest. See tehtud, proovin välja uurida teksti keelt. Senini vihjavad need vietnami, ladina, itaalia ja prantsuse keelele. Vahest on sõnaraamatud puudulikud.

Aga: Does the word ´anhre´ have any particular meaning? In any language or spelling system or alphabet...

- Muse Lyrics

See on see lugu, mida ma oma lemmiklauluks nimetan. Muse´i ,,Starlight".

Teemeära. Kuulise hilinemisega

Teemeära toimus vist vähemalt 2 kuud tagasi. Tegelikult, kui täpsemalt meenutada, oli see mai alguses. Sellest osavõttu pole nagunii kellelgi koolist võimalik tõestada, sest märgitellimuse kohalejõudmisega on kooli ja posti inimesed jänni jäänud. Kui veab, siis sügisel saab ma näha, milline see märk üleüldse välja näeb.

Tegelikud ettevalmistused -- sellised, mida võib endaga seonuvaks pidada -- hakkasid alles päev enne. Ehk reede õhtul. Pühapäeval väänasin ma jala välja. Vot. Reedel siis proovisimegi tuvastada täpset bussi kooli juurest väljumise aega. Sellega läks õnnelikult: üks teadis, et 9.30 või nii.

Sõidu alustamisest hetkeni enne koristamise algust on üks suur ajaline hägune mäluauk. Esimene päästmist vajav koht asus kusagil metsa all. Võtsime enam-vähem kolmestesse gruppidesse ja püüdsime midagi leida. Esmalt oli hirmus tore, kui keegi meist midagi leidis, sest metsaalune oli väga tühi. Sedasi oli hetkeni, mil me leidsime ,,lapipuu". Mina leidsin. Keegi oli umbes kümme aastat tagasi (oletatud pampersite disaini järgi) metsa kuhjanud hunniku kasutatud beebimähkmeid. Aja jooksul oli nende see olev õnneks ära kuivanud, aga see-eest hunnik mulda peale ladestunud. Nii me siis neid kaevasime. Kott oli mähkmete sisu tõttu lõpuks väga raske. Me jätsime nende mullast tühjaks raputamise ülbelt vahele. Klassivenna selg sai kannatada. Pealegi oli kott veidi katki ka, sest me klassivend pani sinna suure õhinaga oma esimese leiu, milleks oli väga raske ja teravaservaline katkine savist torujupp. Tegelikult võimalik, et me saime enne seda ka kilekoti vahetatud. Vahepeal sõime kummikarusid ka.

Kott koormale lisatud, võtsime uue ja tuiasime teisele poole teed, kus me püüdsime hoolega midagi leidmast hoiduda. Sedasi loomulikult ei sobi. Meie kangelastegu oli tegelikult üks vana sohva. Esmalt mõtlesime, et võtame vaid matid kaasa. Toppisime need kotti. Siis tekkis idee riidest katte maha tirimise kohta. Pärast seda ilmus välja süstlapaar. Ilmselgelt narkosüstlad. Need toppisime mattide vahele. Nüüd näis juba veidi mõttetu alles jäänud karkass maha vedelema jätta. Seepärast tõstsimegi rastke sodikoti sellele peale ja hakksime kogu kupatust välja tarima. Kuna me tegime seda äärmiselt ebaprofessionaalselt, jäid minu pikad käed koormuseta. Teistele lahnges ilge raskus ja pidime pidevalt peatuma. Alles enam-vähem viimasel kümnel meetril saime pihta, kuidas me seda tegelikult vedama oleksime pidanud. Üks eest, kaks külgedelt. Imelik praegu endale tunnistada, et ma teadsin seda algusest peale. Tappev ebakindlus, aga ega mina ju kannatada saanud. Teistest ikka kahju.

Järgmine koristuskoht oli ereda valguse ja varju praktilise puudumise tõttu palju vaenulikum. See oli kusagil maantee ääres ning põhimõtteliselt mingisuguse asunduse kõrval. Seal torkas veel rohkem silma, kuidas autosest lihtsalt sodi välja visatakse. Tuiasime peenramaal, millest püüdsime traati välja tirida. Arvatavasti just selle tulemusena said mu linased püksid augustatud. Olukord hakkas vaikselt tüütama. Sellele lisas emotsiooni veel vaatepilt füsaõpsist, kes terve aja meist edasi-tagasi mööda sõitis. Ülbe. Lõpuks tuli ta meile ikkagi appi.

Kõige viimaks anti ühel väiksel laululaval süüa. Pakuti suppi, mis ei meelitanud, leiba ja lahjat jooki. Siis tuli ka kojusõit. Meie koristasime kuskil Tartust Räpina pool. Meie klassist oli väga vähe, sest nimekiri liikus klassis kahjuks just neil päevil, mil vähesed kohal olid, ja füürika õpetaja oli ise ka lõpuks haige.

Järgmine aasta lähen muidugi jälle, kui võimail. See on vajalik.
Äkki tuleb siis taas kuiv ilm. Seekord läks järgmisel päeval vihmaseks, aga sellegi poolest vedas.

- Arctic Monkeys Lyrics

Ma avastasin, et see laul on kinda minulik. ,,Sandtrap" ajab mind nutma. It makes me cry.

Kuidas kirjutada sissekanne ühe laulu pärast

Ämm... Saabus vaheaeg. Täna käisin õpinguraamatu järel. Sellega kaasnes surmigav aktus. Mul pole ammu sellist rahutust olnud. Sain sünnipäeva kingi ka kätte. Mulle sooviti isegi õnne. Õnne soovimine on kahtlane: vastandub ideega tingimusteta armastusest. Tegelikult oli kellegi teise sünnipäev. Seepärast vedasin ma mõned linna raamatupoodidesse. Kokku jõudsin tuulata vaid kahes raamatuäris. Vahepeal mõtlesin, et kingin ühe kauneid luuletusi täis trükise ,,Millest kõneleb armastus?". Umbes selline pealkiri oli. See mõte jäi katki, sest mind ehmatasid kaks klassivenda, kellest üks hakkas mulle seda raamatut ette lugema. Selle tõttu ma mõtlesingi ümber. Kõik kõlas liiga napakalt. Ostsin hoopis Dumas´ ,,Kameeliadaami". Tegelikult kaalusin ka Runneli luule-laulukogu ,,Viru veri ei värise".

Edasi tuiasime veel veidi kaubakastis ringi. Valisime kohvikut. Viimase korruse söögikohas oli mõtteru valik, jäätisekohvik hirmkallis... Läksime lihtsalt toiduosakonda ja üks ostis 60-kroonise tordi. Sõime selle viiekesi Emajõe ääres ära. Üks klassivendadest oli koju lahkunud. Mekkisin veel kanepi jääteed. Selles sisaldus 0,0015% kanepiõie ekstrakti. Kui natuke lollitada tuleb sellest 1,5 promilli. Mõtted lähevad alkoholile alles siis, kui promillidest juttu on. Huvitav. Tegelikult oli see must jäätee.

Edasi passisime veel veidi toiduosakonna ees. Mina olin paljajalu. Minu kotist turritas välja ,,automaat". Mingil uurimisel võis see osutuda putukapüüdmise võrguks. Rohkem ideid ei tulnud. Muidugi peale selle, et mina rikun kellegi mainet või nii. Jamasime natuke The Body Shopis, leppisime midagi kokku Pärnu mineku osas. Klassi ühisüritus klassijuhataja juures jäi seekord ära.

Õhtupoole käisin sünnipäevalapsega Panges. Jõime kahe peale ära kannutäie teed ja taldriku karamellõunu, millele oli lisatu jäätist ning kleepuvat karamellkastet. See kõik on ütlematagi meelitav. Ülejäänu päevast kulus meil kesklinna ja tema kodu vahelt jooksmisele. Tal on nüüd siiami kass. Emane ja sale. Kiisul oli kõuts paaritumiseks külas. Sünnipäevalapse vend oli suhteliselt väljakannatamatu. Tal pole lihtsalt elu.

Talle saadeti Pärnust pakiga süüa ja raha. Käisime sellel bussijaamas järel. Esmalt kartsime, et oleme hiljaks jäänud. Tegelikult jäi hoopis buss, kuid meie seda ei teadnud. Närvitsesime kahekesi. Infoliin oli ka öörahule läinud. Meile andis kahtlust ka see, et hakkasime tema juurest kõndima hiljem, kui vahest normaalne oleks olnud. Õnneks saime paki kätte. Koos-temaga-päev lõppes Emajõe kaldal Ati ees. Ma olen tõesti inimpõlgurlik. Mul on nüüd paariks päevaks inimestest kõrini.

Hämmastaval kombel pole siin Teemeärast sõnagi. Vahest järgmine kirje siis.

Muide, laulu audioversioonis esinevad helid segadusttekitavalt sarnased mingisuguste MSN´i tunnuskõlinatega. Veidi kohutav.

- Strokes Lyrics