Õlümpiaadimujled

Olümpiaadikuu on lõppenud. Viimaks. Nendega on ikka suhteliselt selline tunne, et tagasi ei lähe. Näib siiski, et see on vaid unistus. Loomulikult lähen. Ma ei suuda end taksitada.

Mõlemal olümpiaadil läks (ju) hästi. Linnas 11. ning 8.-9. kohad. Selle viimase korraldus oli napaka ,,köögipoolega".

Sisenesin vajalikku ruumi ja ilmnes, et see on korralik auditoorium. See polnud kuigi üllatav. Seevastu oli meeliköitev üks närviline tädike, kes seal lällas ehk organiseeris, et nimed kirja saaksid. Õige klassi lehele kindlasti. Hiljem muutuse olukord lausa napakalt irooniliseks. Segadust oli palju, sest kõik klassi- aka vanuserühmad olid ühes ruumis koos ning kellelgi polnud üle kahe kriipsu aimu, mida saabudes peaks tegema peale riiete varna riputamise. Kohaleidmine oli ka paras väljakutse. Vähemalt nendele, kes hiljem jõudsid, sest suvaliselt maha potsatamisest polnud juttugi. Abivajajate hordid ajasid tädikese päris segaseks. Ta hakkas nõudma, et kõik ´maha rahuneksid´ ilma ise eeskuju andmata. Kogu trallile kulus vähemalt kolmveerand tundi.

Kui kõik korras oli, läks tädike ennast kusagile turgutama, jättes meid minu sugulase valve all töötama, ja lahkus mu elust igaveseks. Ma vähemalt loodan, aga kui saatus on teisel arvamusel, siis ei pruugigi ma teda ära tunda ja kindlasti on ta talutav. Kõik on talutavad. V. a. siis, kui nad tegelevad enda asemel teiste maharahustamisega ja enda hingerahu vajaka jäämise tõttu ebaõnnestuvad, sest keegi pole närvi läinudki. See kõik õnnestus mul naljaks pöörata.

No-Big-Silence & Kosmikud

,,Ei jaksa me"

Ei jaksa me, ei jõua

Kuid tema muudkui nõuab

Torni, mis taevast tooks alla kuu

Mingu või katki me liikmed ja luud