Monday, June 2, 2008

Kuidas kirjutada sissekanne ühe laulu pärast

Ämm... Saabus vaheaeg. Täna käisin õpinguraamatu järel. Sellega kaasnes surmigav aktus. Mul pole ammu sellist rahutust olnud. Sain sünnipäeva kingi ka kätte. Mulle sooviti isegi õnne. Õnne soovimine on kahtlane: vastandub ideega tingimusteta armastusest. Tegelikult oli kellegi teise sünnipäev. Seepärast vedasin ma mõned linna raamatupoodidesse. Kokku jõudsin tuulata vaid kahes raamatuäris. Vahepeal mõtlesin, et kingin ühe kauneid luuletusi täis trükise ,,Millest kõneleb armastus?". Umbes selline pealkiri oli. See mõte jäi katki, sest mind ehmatasid kaks klassivenda, kellest üks hakkas mulle seda raamatut ette lugema. Selle tõttu ma mõtlesingi ümber. Kõik kõlas liiga napakalt. Ostsin hoopis Dumas´ ,,Kameeliadaami". Tegelikult kaalusin ka Runneli luule-laulukogu ,,Viru veri ei värise".

Edasi tuiasime veel veidi kaubakastis ringi. Valisime kohvikut. Viimase korruse söögikohas oli mõtteru valik, jäätisekohvik hirmkallis... Läksime lihtsalt toiduosakonda ja üks ostis 60-kroonise tordi. Sõime selle viiekesi Emajõe ääres ära. Üks klassivendadest oli koju lahkunud. Mekkisin veel kanepi jääteed. Selles sisaldus 0,0015% kanepiõie ekstrakti. Kui natuke lollitada tuleb sellest 1,5 promilli. Mõtted lähevad alkoholile alles siis, kui promillidest juttu on. Huvitav. Tegelikult oli see must jäätee.

Edasi passisime veel veidi toiduosakonna ees. Mina olin paljajalu. Minu kotist turritas välja ,,automaat". Mingil uurimisel võis see osutuda putukapüüdmise võrguks. Rohkem ideid ei tulnud. Muidugi peale selle, et mina rikun kellegi mainet või nii. Jamasime natuke The Body Shopis, leppisime midagi kokku Pärnu mineku osas. Klassi ühisüritus klassijuhataja juures jäi seekord ära.

Õhtupoole käisin sünnipäevalapsega Panges. Jõime kahe peale ära kannutäie teed ja taldriku karamellõunu, millele oli lisatu jäätist ning kleepuvat karamellkastet. See kõik on ütlematagi meelitav. Ülejäänu päevast kulus meil kesklinna ja tema kodu vahelt jooksmisele. Tal on nüüd siiami kass. Emane ja sale. Kiisul oli kõuts paaritumiseks külas. Sünnipäevalapse vend oli suhteliselt väljakannatamatu. Tal pole lihtsalt elu.

Talle saadeti Pärnust pakiga süüa ja raha. Käisime sellel bussijaamas järel. Esmalt kartsime, et oleme hiljaks jäänud. Tegelikult jäi hoopis buss, kuid meie seda ei teadnud. Närvitsesime kahekesi. Infoliin oli ka öörahule läinud. Meile andis kahtlust ka see, et hakkasime tema juurest kõndima hiljem, kui vahest normaalne oleks olnud. Õnneks saime paki kätte. Koos-temaga-päev lõppes Emajõe kaldal Ati ees. Ma olen tõesti inimpõlgurlik. Mul on nüüd paariks päevaks inimestest kõrini.

Hämmastaval kombel pole siin Teemeärast sõnagi. Vahest järgmine kirje siis.

Muide, laulu audioversioonis esinevad helid segadusttekitavalt sarnased mingisuguste MSN´i tunnuskõlinatega. Veidi kohutav.

No comments: