Üks päev, üks kuu

Viimaks sain ma jälle kitarri kätte. Kätte võetud. Hakkan jälle õppima. Võib-olla lähen musakooli ka tagasi. Kolmas õppeaasta MK-s siis jälle. Muidu jätsin kunagi neljanda õppeaasta pealt pooleli. Nüüd läks puberteet vist üle. Mängida on nii tore.

Panin esimest korda selga ühe jõhkralt hevi musta värvi nahkjaki. Paljude lukkudega. Mult küsiti juba esimese minuti jooksul suitsu. (,,Kas te suitsetate?"-- No kamoon: jälle mingi teie. Hetkel ei olnud mind mitu. -- ,,Väga positiivne," vastas minu eitava vastuse peale.-- ise oli suht segadusseaetult kurb, aga mul oli kiire.) Küllap tahtis ta lihtsalt juttu rääkida.

Täna hommikul sain kuulda, et kaks minu tuttavat said Pirital surma. Surm on midagi sellist, mille kohta on raske midagi öelda. Teadagi. Sitt olla. Annan endale andeks sellised nõmedad sõnad. Aga jällegi, teadagi...

Püüan vaikselt vene keelest ja geograafiast jagu saada. Lisaks veel eelmise veerandi eee... pigem trimestri omaloomingutööst. Ilmselt kirjutan jälle oma unenäo üles. Deodorandist ja kuidas inimesed selle mõttetuse teadmiselt tabati. See on üks fragment.

Üks mantrapaar:
How did I get to be so lucky this day?
How does it get any better than this?
Õhtune mantra.