Sunday, February 24, 2008

Kosmose tants näitab, kuidas kõik saab tasakaalustatud

Reede oli üliilus. Sel nädalal polegi veel aru saanud, kas on kevad või veel talv. Hommikul ärkasin juba poole kuuesst, et pesema minna. õhtul sooja vett miskipärast ei olnud. Ei hakanudki siis isegi uurima ka miks. Juustega on midagi kummalist lahti: nad ei saa kuidagi puhtaks. Võib-olla on põhjus siiski minus, aga on ka šampoonijääkide pähe ladestumise võimalus. Peaks nendega siis juuksurisse süvapessu minema. Siiski sain hakkama.

Kaks umbes tunniajast esinemise ajal lavalpassimist oli. Laulsin, kui programm oli sedasi määranud, deklameerisin, kui aeg tuli. Võtsin, mis võtta andis. Ilus oli. Mini laulupidu. Hiljem tekitasime klassiõde G-ga klassiõde Ll-s tahtmise meist eemale hoida. Laulsime Bainstormi ,,My Stari" ja muud väga emotsionaalselt ja kõvasti. Ll-l hakkas väga mark ja oi-issand.

Nädala alguses oli täielik keegi-armastab-mind periood. Kokkusattumused klappisid nagu valatult. Selle tõttu pidin ma ainult oma psühhologia töö reedel järelkirjutama -- õpetajale tundus see kuidagi kurb -- , aga võib-olla ka parajat kurbust taluma. Liblikad, mille tiivad edasi viisid, kadusid, tuhmusid, murdusid ja/või padandati, leiti. Aga need olid nii ilusad. Kõige kena nimel see ilu tuhmus.

Käisin linna ajaloo-olümpiaadil. See, mis oli mulle viimasel kuul sellist masendust tekitanud, tekitas minus miskipärast tahtmise järgmisel korral taas minna. Õpetajad olid nii rahul ja reedel tagastasin ma kogu olüpiaadikirjanduse ka. Seepärast mu jalad kuni säärteni valutavadki, et ma kaotasin siis oma liblika ja kõndisin pool Riia mnt läbi pluss veel enam-vähem jõeäär ka veel, jalas madalakontsalised saapad küll. aga siiski. See oli kodu juures kuskil teeperve poris, kivike kadunud... Nii paljudega sai räägitud, küsitud ja otsitud. Järgmine olümpiaad sel aastal juba luurab kuskil tuleval nädalal. Ilus.

Ma olen viimaks mõistnud, miks on tore pilli mängida. See võiks panna mind midagi tegema ka.