Jõul

Kunst peab olema mõistetav. Muidu unustatakse. Hea kui inimene tunnistab: ma ei saa sellest aru. Isegi kui ümbernurga-kaudselt ja naljaga: see on nii kole sügavmõtteline kohe... Aitäh.

Paksu metsa taga tihkes hanges
mulle lund miskipärast pähe langes.
Tõenäoliselt ülevalt.

Iga siuke trikk
on lihtsalt nii sinulik,
et ma kohe ei saa teisiti,
kui pean sind selle taga ära tundma.

Mitte keegi teine ei oska väljendada
oma tahtmisi
tühises lumekuulis
nii nagu sina oled neid sinna alati peitnud.

Armas Maailm, soovin täpselt selliseid jõule, nagu igaüks isiklikult tahab. Nii tore, et inimesed teavad ise, mis neile vähemalt ühel tasandil tarvilik on.

Miks, miks? Põhjused on tedamata

Ma olen valikuvõimalusega inimene. Võin otsustada, kas juua kohvi/alkoholi või mitte, nuusutada mandariini koori või ei, mitte lasta kassil end terrosiseerida või lasta... Nüüd sai ta sellest viimaks aru ilma, et oleksin pidanud teda WC-sse lukustama. Mida kõike mõtted veel taha võivad? Siiski on mul tunne, et lasen oma meelerahu häirida hoopis ühel tüübil, kes mulle nägusid teeb. Võib-olla oli see lihtsalt üks lühinägelikkuse vingerpusse. Samas aga olen üsna kindel, et see võis ka olla äraarvamismäng sisuga: viime nimekirja alusel võõdad näod nimedega kokku. Siiski ta tegi mulle nägusid. Uskuge aga mind. Ma ikkagi tunnen end nii rumalalt.

Muide, ta on osa minu ebavajalikkuse topist. St: ta on mu silmarõõm. Silmarõõmud on kasutud: nad ei lase ei magada ega süüa ega keskenduda ja takistamatult kulgeda. Ainus, milleks nad kõlbavad, on kehatemperatuuri üleval hoidmine. Vähemalt näiliselt. Igatahes on olukord tihti selline: tema möödub; teised külmetavad; mina naeratan ja mul on soe. Jube. Nagu The Killers on laulnud:

(I caught my stride, I flew and flied
I know if destiny's kind, I've got the rest on my mind)
But my heart, it don't beat, it don't beat the way it used to
And my eyes, they don't see you no more
And my lips, they don't kiss, they don't kiss the way they used to
And my eyes don't recognize you no more

For reasons unknown
For reasons unknown

Tegelikult tundub ta vale. Ta ei hoia oma selga sirgelt, tegeleb ,,vähkide toitmisega" ja teda võiks geiks pidada (varsti tuleks siis midagi nagu peaaegu-The Killers´i laulus: Well somebody told me/ You had a girlfriend/ Who looked like a boyfriend/ That I had in February of last year; hea laul). Või on ta lihtsalt mingi dändi? (Kena on küll, aga kas ta riietab ennast ise sedasi? Tõenäoliselt?) Samas võib arvata, et teda kasvatab üksikvanem. Miks mind, Tähine Taevas, küll sellisete poole tõmbab? Ja kas ta nimi algab jälle M-tähega või on vähemalt tema elutee number 8? Sellised on need naeruväärsed sarnasused, mida olen sarnase liigi esindajate puhul täheldanud. Igatahes pole ma temaga elu sees sõnagi vahetanud. Järelikult ei tea ma temast mitte baitigi ja kõik, mida ma tema kohta väita võin, on mõneajalise pinnapealse vaatluse tulemus. Kahjuks on ta atraktiivne. Kahjuks mina ka, kui piisavalt süveneda.

Ausaltöelda hakkab pärast sellist mõtisklust netikeskonnas kohe kergem, kuigi see kõik on nii naeruväärne. Ta on vist mu khm-musus ka. Tobe. Tegelikult ja päriselt ka. Sellega seoses on mul üks plaan nimega EKHO&R. MA Helyes on ka nõus. Ma otsustasin nii. Kass lasi ka jalga ja ma lähen mandariini koori nuusutama. Esmaspäeval hakkab kogu stsenaasium otast peale, sest siis ma ärkan lõpuks jälle ellu, tõusen tuhast.

- The Killers Lyrics

Mina, kes ma pole kuu aega kirjutanud. Vol 1

Ma olen tahtnud nii palju teha, aga teadagi ei jõua. Aga küll mina teeksin, kui mina saaksin. Ja saangi.

Oleks minu olemine,
teiseks minu tegemine.
Küll mina teakisn,
mis mina teeksin...

Kõige meeldejäävama tähtsusega oli vahepeal vaheaeg. See on põhiline pluss, mis koolikohustusega ja kooliharjumusest loobuma suutmatusega kaasas käib. Ma käisin vaheajal Soomes tädi külastamas. Kõige trilleerivam osa sellest oli Tallinnas bussijaamast sadamasse seiklemine, sealt laeva peale jne kuni Helsinkini. Seal tuli mulle tädi koos oma kaasa ja koeraga vastu.

See, mille tõttu ma sinna läksin, oli laulmine. Kuna minu lauluõpetajakene harjutas veel ooperitetrisse kandideerimise jaoks Mozardit, sai ta seda vähem minuga tegeleda. Aga ega ma üle 30 min pikkuiseid teha suudakski, tähelepanu hajub. Lõppkokkuvõttes on mul ikka veel kõrisound sees ja ma pean ise selle äralihvimisega tegelema. Refleksid on aga visad kaduma. Põhiline probleem on minu arvates see, et ma ei tea, kuidas õige puhas peahääl kõlab.

Muul ajal, mil ma seal olin, ootasin sugulinskeid koolist tagasi, surfasin netis, mängisin Sims2, vaatasin kõiki kohalikud Barbie-stiilis filme ära, üritasin laulmist või prantsuse keelt harjutada. Elokuvade tulemus oli see, et ma hakkasin juba inglise keeles mõtlema. Barbie-filmida keel on nii lihtne, et kõigest saab aru, see oli nagu kordamine. Inglise keel painab mind peaaegu siiani, kuidgi nädal varem oli nii, et mõttetegevus üritas lülituda venekeelseks nii hästi või halvasti ma seda ka oskasin. Räägitakse, et minu vene keele õpetaja on väga osav, aga igatahes on ta kooli parim.

Vaheaja neljapäeval oli MTV EMA (Music TeleVision Europe Music Awards), mille lõppu õnnestus mul vaadata telekast, aga ülejäänud osa Youtube´st. Ausaltöelda olen ma MTV vastu, aga sedasi olla on raske. Nn Planeedi Popim Pätt (ilus algriim) tekitab taotuslikult ootustunde ja kartuse midagi maha magada. (Nagu iga narkomaania. K. Lasn ,,Kultuuritõkestus. Ameerika (kaubamärk) naeruvääristamine") Seetõttu istutakse selle ees tunde ja tunde, sest nüüdsama tuleb midagi, mida ei saa tähelepanuta jätta. Eckhart Tolle ,,Meelerahu hääl" ütleb, et iga kord ei kasvatab ego jõudu. Siiski on ego mingil määral vajalik. (Kuid igakord kellelegi jah öeldes, öeldakse iseendale ei.) Kas siis öelda MTV-le ei? Tegelikult on õigem hoopis keelduda, kasutada maskeeritud ei-d. Mõtlemise teha on väga palju. Sealjuures võib igasugune E-häälik eesti kultuuriruumis tekitada inimestele takistuse. E kastuamisega oleks kasulik seega ettevaatlik olla, nagu ka indoeuroopa kultuuriruumis N-ga.

Kuidas keelduda mõnest auhinnagaalast? Kuigi olustikupilt võis olla üsnagi masendav: poolpurjakil karvikud, neile külje alla pugevad barbie´d, kes loodavad selle hinnal saavutada nt prestiiži, kuid oli ka ilusat. Eestlaste huvitava inglise keelega Bedwetters sai New Sound of Europe´i ehk aasta uustulnuka auhinna, jooksis ühe koosseisu liikme näol ülekande viimased minutid püksid i l m s e l t rebadel ja igasugustest keeldudest hoolimata mööda lava ringi, karjudes Zen´i reklaamilaulu ,,A Dramatic Letter to Conscience". Selleks tuli neil edestada vähemalt viiteteist kaasvõitlejat mujalt Euroopast. Kes kolmest sõelalejäänust võidab, selgus vahetult enne lõppesinemist. Siis naad kallistasid Nelly Furtado´t ja lollitasid niisama...

Oleks huvitav, mis päeviti on bändide webmasteritel kohustustes. Isegi fannilehtedele jõuab kindlasti kiiremini kohale info, et Muse võitis sellel MTV EMA-l Headliner´i ja Best UK & Irish Act´i. Seega olid nad esimeses kategoorias paremad Timberlake´st, Beyonce-i, Foo Fighters-ist ja mõnest muust pudinast.

MtvEesti levitab muide väärinformatsiooni, et Rock Out´i anti välja kaks korda, kuigi selle võitis ainult 30 Seconds to Mars mitte ka Muse. Sealt edasi jõuab see väide juba Elu24 jne. On lollakad. Keegi nagunii EMA-st pohmase peaga kirjutas. 30 Seconds to Mars on üsna MCR. Terve YouTube ja pool last.fm´i (http://www.last.fm/music/) teab seda. (Mõlemas on meigitud mehed. Kõige jälgim selle liigi esindaja elutseb The Killersis). MCR ei võitnud midagi. MCR loopis ainult mikrofoni ja pärast istuti neile peale. Live oli väga nadi, sest Geraldil oli vist hääl ära.

30StM oli üks nendest artistidest, kelle sealt enda jaoks leidsin. Selle pundega on tähtis, et Jared Leto (mult küsiti, kas ta on gei; ma ei teadnud) seal laulaks, sest need laulud poleks pooltki samad, kui seda teeks keegi teine. Nimelt lisab JL passiooni. Teiseks artistiks on Amy Winehouse, keda ma poleks märganudki juhul, kui talle poleks antud kaastundest väike meene. MTV EMA oli Winehousele vähemalt viiekümnes kord purjus peaga esineda. Seda mõistis isegi see, kes polnud stuudioversiooni ,,Back to Black-st" kuulnudki.Neiu oli rütmist täiesti väljas. Jah, ta on andekas ja teda pakitakse ühes Pete Dorothy-ga briti põhjajoojate kategooriasse, aga kas selline tunnustuse jagamine Artist´s Choice näol päästab ta?

Muide, meigitud meestest on mul poolkama.

- Razorlight Lyrics

Päästa punane Birma?

Elu on tegelikult ilus. Ma olen ilus, tark ja osav, andekas. Õpetajate päeva ajal olen ma mõistatanud, milleks see on. Tegelikult on vastus igaühele iseenda jaoks oma. Õpilastele võib see olle mõnus päev lollitamiseks, nagu ka paljudele ühepäevaõpetajaile ning päris õpetajatele ajaks, mile end lõdvaks lasta, aga ka lollitada ja kummaliselt stiliseeritud olla. See aasta tuli mulle pähe ka võimalus, et mõned kasutavad seda võimaliku praktikana potentsiaalseks õpertajatööks tulevikus.

Eile oli minul õpetajate päev. Mina osalesin seal õpilasena. Olid lühendatud õppetööajaga tunnid ja seega oli meil õige õpetaja antud tunniks vaid eesti keel elik kirjandus. Selles me lõime gruppidena luulenäidendeid.

On lihtsalt arusaamatu, kuidas üks ühepäevaõpetajanna võib lihtsalt tahvli ees, kriit käes, telefoniga rääkida, püüda uut osa õpetada ning veel loota, et teda tõsiselt võetaks. Isegi, kui õpetajaid on klassi ees kolm. Klassi saabus ka nn haridusministri saadik, kes rääkis, et ülikooli jõiuavad meie klassist vaid neli inimest.

Samuti on imelik, kui õpetajad annavad latsekesile lihtsalt töövihiku kätte ning hakkavad omavahel kudrutama. Õnneks ei läinud see neil läbinisti läbi. Kõige ägedam oli arvutiõpetuse tund. Noormees seisab õpetaja koha peal ja uurib, et meil on tööleht nr 3 (onju) tegemata. Iseenesest kena, ta läheb näidiseid tooma. Siis sajavad sisse kolm uut poissi, kes käsivad avada Painti ning rebase joonistada, öeldes, et nemad on õpetajad. Viimased tegijad jäid selles võimuvõitluses peale. Meie joonistasimegi rebast. Minu kõrval istuv neiu aga otsustas hoopis Orkutiga tegeleda ning see andis õpetajatele palju tegevust. Lahe. Minu rebane tuli imeilus ja sobis Desktopiks imehästi. Mõned ei julgenudki oma pilti taustaks panna.

Peale tunde proovisime Pipiga kinno ,,Sügisballi" vaatama minna, aga aeg ja pangaautomaadid olid meie vastu. Seetõttu jõudsime hoopis raamatupoodi tema isale kingitust ostma ning õunakooki jäätisega ja tuunikalasalatit sööma ning teed ja ploomimahla jooma vinoteeki, mis asub ühe teise raamatupoe kõrval. Meil oli väga tore lobiseda. Võib-olla seepärast me ei saanudki kinno, et saaks rääkida.

Õhtul leidsin oma e-postkastist säärase kirja, mis palus minna saidile http://www.avaaz.org/en/stand_with_burma/t.php ning birmalste tarvis oma hääl anda for global roar. Et Hiina ei toetaks Birma praegust valitsust, nagu ta tegi aastal 1988, sanktsiooniks OM 2008-st ilma jätmine või midagi sellist. Inimesed, minge ja lisage enda hääl ülemaailmsele tähelepanuhüüdele. Mina kirjutasin oma nime.

Kirjas paluti veel Birmat 5 järgnevat päeva meeles pidada ja märgiti ära, et paljud kannavad nende toetuseks punast. Ridade vahelt: kanna ka punast. Anna see teade edasi kõigile, kellest hoolid või kes võiksid üldse hoolida.

Nädala lugu:


- Muse Lyrics

Hämmastaval kombel ka
Erasure ,,Love to hate you"

aga ka ühe Argentiina ansambli
Attaque 77
ehk
A77aque
lugu hüvastujätust.

Mets ja sanitar

Kord aastas võtvad ühed tatid kätte ning hakkavad teisi tatte terroretsima. See kõik on omamoodi jätke kunagistest täisearituaalidest, mida tegid küll need, kes olid oma staatuse saavutanud oletatavasti juba kümneid aastaid tagasi. Minu koolis toimus rets nädal tagasi. Põhilisest osast ma puudusin. Wii! Räägiti küll, kuidas kõiki, kes puuduvad, mõnitama hakatakse, aga mina pole veel seni haiglasse sattunud. Wii! Kutsusin hiljuti neiu M-i igaks juhuks juba ette ära mind haiglasse vaatama ja kommi tooma tulema. ;))
Ma loodan, et mulle ei paku igasugune ahistamine pinget. Ilmselt ka on nii.

Kogu sündmus oldi jagatud 3-le päevale, sest meie paralleelklassid pidid õigel päeval minema Ei-tea-kuhusse. Seega kolmapäeval tulid rebased kooli kui a) rohelised jõulud; b) roosad munadepühad; c) traditsioonilised maalrid. Mina oleksin tahtnud olla nagu mõni maaler, ma oleksin midagi loovamat välja mõelnud, aga olin hoopis imeilus roosa, ainult nägu oli fantoomilikult sinine.

Juba uksel seisid üheteistkümnendikud ja joonistasid ,,nägusid". Mina olin kas nii maskeeritud, tutvumispeolt puudumise tõttu tundmatu või lihtsalt nii ülbe, et pääsesin esimesest näosodingust puhtalt, aga teisest küll mitte. On lihtsalt kohutav, kuidas üldse ei osata nägu ilusti värvida! Kas pole?

Teine vahetund kulus nilbetele ehk kahemõttelistele võimlemisharjutustele. Kõik rebased võtsid spordiväljakul pikka roodu, sõid küüslauku ning neile (või meile) lasti mingisugust rõvedat spray´d pähe. Siis tuli võimlemine. Mina ja veel kaks tüdrukut, kellega me rivi lõpus seisime, tegime neid nii, nagu ise tahtsime. See tähendab: enamasti ei teinud, kuna keegi ei näinud. Ülejäänud päev kulges üsna rahulikult. Ainult sööklas oli ,,tore".

Neljapäeval oli ilus koolipäev ja pooled paralleelidest puudusid. Õhtul ma otsustasin trennimineku, mitte toomeretsi kasuks, ja nagu mulle seletati: ega ma millestki ikka ilma ei jäänud. Ise ma olen tohutult õnnelik, et trenni läksin, sest hea tund oli. Koduteel trennist nägin puulehtede vahelt, kuidas ,,mingid roosad" suure kisaga sireenide ulgudes mäest alla jooksid.

Kõige ilusam sellel koolipäeval oli füüsikatunni lõpp. Nimelt seletas meie aktivistineiu, et kuna homme on eesti keele õpetajal sünnipäev, peavad kõik homme kell 7.15 hommikul (hiljem selgus, et 7. 45) pargis kuju juures olema. Siis meelitati klassi emotüdruk uksest välja. Tüdruk pobises umbes: ,,Mina ei taha mingeid lilli!" Kui ta oli lahkunud, teatas aktivist, et ohho, ülla-ülla ühegi õpetaja sünnipäeva ei ole, hoopis emotüdrukul, keegi ei saa sulptuuri juures kokku. Reede hommikul ilmus emotüdruk juba tunni alates roosa roosiga õpetaja jaoks tundi. Kui ma õigest nägin, siis läks ta seda õpetajael pakkuma ka. Me kiniksime talle ananassi, mis oli kaunistatud sellesse torgatud kokteilivarjuidega.

Õhtul pidi olema pidu ja rebasevande andmine. Ma läksin viimasest osa saama. Pealegi see toimus hetk varem enne läbu. Vande sisu oli ligikaudu: meie räpased vääritud vihatud rebased lubame alandlikult õppida. Kuna osad jõudsid alles peale vandeandmise lõppu, kuulsid paljud seda ka teist korda. Siis said kõik, kes olid peoraha ära maksnud, käele rebasestaatuse templi ning öeldi, et need, kes tahavad jooki osta, mingu tolle rõveda noormehe juurde seal ja öelgu mida nad tahavad ning andku raha ka. Kaks neidu läksidki:
- ,,Mida teile. tüdrukud?" -
- Neiud koos: ,,Siidrit."

Pärast räägiti, et ,,mõttetud naabrid" olid politsei kutsunud ja keegi oli peale ürituse laialisaatmist mõne tunni türmis istunud ning keegi kolmas veel politseiautos vargil käinud. Üldse on selliste olengutega nii, et kui midagi põnevat peale kellegi segaseksjoomise ei toimu, siis läheb vähemalt lagi katki, nagu peale projekti ,,Tutvumispidu vol. 1" selgus. Tutvumispidu vol. 2 jäi miskipärast ära.

Mina ise läksin hoopis teises suunas ja jõudsin veel Teadlaste Ööle. Ma olin nii ilus, et üks inimene, keda ma otseselt ära ei tundnud, mu vaevalt ära tundis. Meeldiv üritus oli. Läheks veel. Wii?

Kool ja jälle minu mjusotsentriline maailmapilt

Nüüdsiis olen ma alates suvest juba kolm nädalat koolis käinud ja teinud mõne järelduse: selline riigikoolisüsteem, nagu see keskmises koolis on, hakkab vaikselt ära tüütama. 10++ ainet on ikka väga raske korraga õppida nii, et oleks võimalik sellest ka ise aru saada. Järgmisest aastast lubatakse perioodiõpet ja uut maja.

Klassiga (klassi inimestega) on see-eest kõik HÄSTI. Külastasime eelmisel teisipäeval üheskoos Uhti-Uhti uhkesti klassijuhatajat. Tulemus oli väga kaif (araabia k. nauding). Ma mõistsin, avastasin päev hiljem, et mul pole ka laulukaare all seistes sellist ,,minu inimste" tunnet olnud. Mõelda vaid, et just mina olin see, kes salaprotesteeris pisarsilmil ööl vastu kolmandat septembrit koolimineku vastu.

Igasuguseid naljakaid mõtteid tuleb laupäeva öösel pähe. Näiteks kirjutada Google otsingusse "Muse Invincible". Antud manöövri tulemuseks oli leid Delfist nimega ,,Rivo: Muse tegi Riias võimsa rokkooperi". Autoriks (nagu ma hiljem avastasin, sest mulle, tobukesele, jääb ju esmapilguga silma ainult Muse) Rivo Kingi ehk mina-kes-ma-ei-oska-talutavalt-laulda-aga-ei-saa-sellest-ise-veel-aru. Ei no issand! Viisipidamine on küll olemas, aga nentides fakti, et Marko Matvere oli minuvanusena üldse out of tune (loe: laulis omamoodi; kõik ju oskavad laulda), aga vaadates, mis tasemel ta nüüd on, siis [ja kuna Muse´i tummar ei pea viisi (teeb Kingi puhul sama välja)] on minu soovitus Rivole (juhul kui ta tahab muusikas lavavapealse tegelasena tõmmelda) trummariks hakata. Ega mul tema vastu midagi ju ei ole -- ta on täiesti talutav kuju ja pealegi on meil enam-vähem sama muusikamaitse, aga jah see, et ta ronib igale poole iseend lolliks tegema, ja see reportaaž... Igatahes peale kommentaaride lugedemist arvan ma ka, et võib-olla tõesti oleks tahtnud rohkem kuulda ka Jurmala veepargi torueelistustest ja Lido menüüst, kui neist juba artiklis juttu oli. Kes tahab ise lugeda/teada saada, siis http://noortekas.delfi.ee/tuum/rivo/article.php?id=16343981.
Aga paistab, et Kingit võiks ikka enne magamaminekut lugeda. Minul tulid ikka hirmilusad uned.

Täna hommikul käisin kassipoegadega turul. Kassid paistsid küll külmetavat, aga mina mitte; olime seal vähemalt poolteist tundi. Kõige selle tulemusena leidis üks kiisu kolmest kodu. Koju tagasijõudmine oli päris vaevaline. Kassid ei tahtnud kotis kuidagi magada ja Tartu vanima monumendi juures lasin ma nad kotist välja. Kõndisid mul kahekesi päris korralikult järel. Ainult, et pidevalt pidi kssitama, et nad valele poole minema ei läheks. Üks naisterahvas kõndis meile vastu ja imestas. Eks ma ole ju natuke edev. On äärmiselt kindel, et üks kiisu leiab veel kodu.

Täna õhtul kuulsin ma Inglismaa kaugustest Skype abil ühe toreda inimese häält. Mu ema rääkis temaga nt puhaku-tema-hing-rahus Kaljo Kiiskist. Veel enne seda käisin ma Supilinnas lambaliha seentega ning ohtra maitsestusega söömas. Toit oli tehtud lõkkel ja taldrikut ei saanud, ainult kartuli ning fooliumkile, milles neid küpsetati. Mõndade inimestega lihtsalt on nii, et nenede juuresolekul kaotavad teised inimesed enesekontrolli ja kukuvad tegema asju, mida nad muidu ei teeks, hiljem kahetsevad. Õnneks sain minema veel enne, kui ma üliopakaks jõudsin minna.

Nädal läks ikka , nagu öeldakse, asja ette. Nagu alati. Oleks läinud veelgi enam, kui oleksin suutnud midagi korrlikult õppida ja magada. Nädalavahetuse lood:

- Muse Lyrics

(keegi, vist Dom, ütles umbes: see oleks nagu ühe teise ansambli lugu.
see on positiivne)


Chalice ,,Minu inimesed"

iga p2ev n2en mis koht on
maailm
tihti millised v6ivad olla teised
on ikka p2ris suur 6nn
et nemad on minul
tahan et nad teax et mina
olen nendel
et nad on...

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis...

...käin ma nüüd teises koolis. Hoopis teises koolis. Esimesel esmaspäeval avastasin ma, et minuga samasse klassi läheb veel üks mitte väga võõras inimene. (Või koguni kaks. Ühega neist pole ma eales sõnagi rääkinud.) See oli tore. Klassijuhatajaks on esmamuljelt entusiastlikku maski kandev vanem-provva- (mitte proua) -saksa keele õpetaja. Kelle teine laps on ,,õnneks poeg". Tegi meile ja meiega suhkrutüki-nalja, milles igaüks peab ütlema oma nime, hoides suhkrutükke ülahuule all hammastena. Vägev naeruteraapia.

Päeval oli ka tore. Ajasin ja lasin ajada ,,kambast" nii palju kokku kui võimalik ehk siis 2 + mina. Ülejäänud polnud v õ i m e l i s e d tulema. Vaatasime, aga tegelikult vist ikka vaatasin, mis imeplakateid plangule purskkaevu ümber oldi kleebitud ja lugesin nn ,,Ussisõnameest". Siis saabus nr 2 ehk neiu M ja me ootasime neio M-i. Viis minutit peale kokkulepitut ütlesin ma, et 10 min hilineda on absoluutselt normaalne maksimum ja ta saabuski 10 min hiljem. Käisime kooki söömas ja chatisime, kuidas me kõik tegelikult ÜÄG-sse (Ühte Änksasse Gümnaasiumisse) (tagasi) õppida tahame. Nägime ja mina kallistasin noorhärra J-i, keda nemad ei tunne. Oli tore teda enne kella kuut näha.
Trenn oli ka. 2/7 olid uued, aga see ei tähendanud midagi. (Sensei) ML on plaan tasureformi teha, aga mina ei tea, milline see täpselt-täpselt on. Tegime harjutust ,,Edelweissi" ja laulsime selle järgi.

Esimene koolipäev algas füüsikaga. Sellest poleks olnud midagi, kui õp herr RV ei oleks tundi õrnalt õndsasti kihva keeranud. On lihtsalt hämmastav, kuidas talle võis pähe tulla teha minu nime järel paus ning minu isa nimi välja öelda, kuigi kusimusena, aga ikkagi. Oleksin pidanud vastama ikka Ants Raud. Sedasi nende endiste bändimänežeridega läheb. Sellest on kahju.

Üleüldse on nüüd kaks nädalat hiljem kõik enam-vähem paigas. Matemaatika õpetaja pr MO on karmi-vinguv-häälne, justkui rõõmustab, kui keegi midagi valesti ütleb või teeb, aga ära ei söö. Tegelikult täiesti tore inimene. Keemiat annab ka üks proua, proua RR. Ma kahtlustan, et ta on vanatüdruk. Mina ei vahetaks teda isegi enda ema vastu välja. Õpetaja nimetab ennast vana kooli inimeseks, aga tundub ekstsentriline ja nupust nikastanud. Muidugi on mule kõigi keemikutega seniajani üllatavalt kultuurišokilised kogemused. See on vist nende kalduvusest igasugu a u r e sisse hingata. Vene keele õpetaja on aga väga lootustandev. Temaga ma kindlasti õpin ka midagi. Inglise keele teadmisi edastab üpris noor naisterahvas. Tal on kalduvus vahetunnikella algusest alates trance sisse lülitada. Pealegi on ta ka ,,väga lahke". See avaldub selles, et ta laseb nii meil, kui ka poolel koridoril seda kuulata. Teine osani ei jõua nn meloodia seetõttu, et ta kadetseb ja ei keera muusikat väga valjuks.

Ka geograafia õpetajal on kalduvus jama suust välja ajada nagu keemia õpetajalgi, kuid siiski väiksem. Temal reaalsustaju veel eksisteerib. Tegelikult pole see üldse tähtis. Pealegi on mul tunne, et väga paljudel tunniandjatel on kalduvus just minu (loomulikult ka paljude teiste) nägu rahvamassist üles otsida. Nagu ka täna.

Täna oli minu elu kõige lebom spordi- ehk tervisepäev. Kella 10-ks hommiku kohale, 15 min passimist ja 45 min loengut rühist, mis pani mul selja valutama. Siis tegime sporti ka ehk hüppasime aeroobikat eesotsas (ilmselt) õpetaja (halvasti väljakukkunud tibi) SP-ga. See oli tegelikult, nagu hiljem selgus, soojenduseks nelile, kes hakksid pendelteatejooksus klassi esindama. Mina sain kisakooritada, mis mulle väga sobis. Lõppkokkuvõttes võitis meie klassi vaieldamatu ülekaaluga ehk 3 võitu 3-st jooksust. Ilmselt sellepärast, et meil oli kõige rohkem poisse ehk viis nagu humanitaarides ikka. Auhinnaks oli kilepakendatud puuviljavaagen/kandik.

Meid on senise rebaseseisuse tõttu küll nöögitud, aga meie hüüdlauseks saab kindlasti olema: Kartke rebaseid! Nagu laulusalmgi ütleb (muudetud Contra):

Rebane-rebane, metsa sanitar,
kus te raiped lebate seal tema söönuks saab.

St värisege! Meie laseme endaga teha vaid seda, mida me tahame, et meiega tehtaks. Urr.

Mort-и-Meeria

P.S. Kõik "pidalitõbised" mõelgu, kuidas oma elu sünkroniseerida teiste, selle lifestyle´i mitteharrastajate omaga. Mina nende praegust elustiili ei toeta ega poolda. Nagu ka paljude teiste valikut.

P.P.S. Päeva või nädala lugu: Muse "Map of Your Head".

- Muse Lyrics

Päikesetormid ja juhul kui on veel midagi...

Kõiges on süüdi kas päikesetormid või kartulid. Ma pole viimase 3-4 kuu jooksul nii aktiivselt kartuleid söönud kui viimasel ajal. Ma küll täpselt ei tea, milles nad süüdi on, aga päikese- või magnet-tormidega on tavaliselt nii, et elektroonika jampsib (jah, jampsib; vähemalt viimasel ajal küll) ning inimesed on närvis ja imelikud. Hei, inimesed, olete te minetanud eneserahu või saate lihtsalt lähi-lähiminevikus ja olevikus lihtsalt palju teiste arvelt nalja!?

Täna käisin õpikutel järel. See ei olnudki nii hull nagu ma arvasin, kuigi seal ei oleks saanudki midagi häirivat olla. Teel sinna nägin oma vana klassijuhatajat. Ta ütles mulle, et ka parmia tahtmise korral ei saaks ma enam WG tagasi minna. Nimelt on kõik klassikohad täis. Kahju natuke. Jääb veel lootus nendega edasi suhelda.

Eile lõpetas üks tuttav ülikooli. vähemalt oli pidu eile. Kui ma õigesti mäletan, õppis ta kunstiajalugu. Oli üks vanainimeste pidu. Istuti paljalt või poolpaljalt sauna eesruumis, õllepudel käes, räägiti ,,tarka" (niivõrd-kuivõrd) juttu jne. Sellistel üritustel olen mina justkui outsideri olukorras, aga mõnikord ongi niimoodi tore. Saab jälgida, aga ei pea ka lastega ringi jõlkuma.
Kes on lugenud teab, et P. Terry ,,Nõiad Võõrsil" on enamikele, kes muinasjuttudest midagi teavad ja neist lugu peavad, kergesti loetav, aga ka huvitav. Mina aga püüan oma silmi säästa ja istun hoopis Netis. Eile avastasin ka, et Paint on äärmiselt tore programm. Kuulasin Muse Muscle Museumi ja tegin pildi, millel troonib suur ,,UFO".

- Muse Lyrics

Laulusõnad ise olid siis sellised. Surfasin mujal netis ja leitsin koha nagu http://www.songfacts.com. Muscle Museum´i kohta leidsin kaks sissekannet.

anat - tel aviv, Israel: After writing this song, band members of Muse had a hard time finding a name for it, so they opened the dictionary and took one word before the word "Muse" and one word after it, thus the song's name - "Muscle Museum."

bertrand - Paris, France: In this song, a guy feels he is not getting back what he is putting into a relationship. The lyrics seem rather personal as Matthew Bellamy sings about playing "In every toilet," which refers to the shaky places Muse had to play in Devon when they were an emerging band.

Matthew Bellamy on teadagi Muse nn liider, laulukirjutaja, sõnasepp, intellektuaal ja ei tea mida veel. Näiteks laulaja ja kitarrist ning pianist? Muidugi.

Siiralt,
Meie Meeria

Mida veel... tahta.

See oli vähemalt nädal tagasi, kui ma sain tähtede ärgi aru, et sügis on käes. Kahju. Väga kahju. Tegelikult pole midagi. Ma mõtlesin ära märkida, miks ma blogi pidama hakkasin. See oli üks endale antud tobe lubadus peale avastust, et Muse ei tulegi Eestisse. :(
Muse on üks maailma atraktiivsemaid bände Britanniast!!! (Kui ei usu, siis mul veab. :)) Pealegi üks ülihinnatumaid live-esinejaid.

Olid kõlakad, et Matt, Dom ja Chris tulevad. Nad ise pandid sellele aluse lubades Riias rahvale kohtuda Tallinnas. Vastikud kreeklased, /--/ ukrainlased, venelased, soomlased... Ood-oot SOOMLASED!!! 17. oktoober Old Ice Hall´is! Vabandust, soomlased on ikkagi lihtsalt jälestusväärse teoga hakkama saanud. St: kõik piletid on läbi müüdud ilma minuga arvestamata. Mina sain sellest teada alles täna ehk 11 päeva hiljem. Masendav või muserdav, vahet pole. Vähemalt on elu veel elamist väärt. All the life comes to me with ease and joy and glory. All the life comes to me with ease and joy and glory. Anyway... One day... Emotsionaalsus on paljuski kurjast.

Vahepeal oli mul täiesti emotsioonitu sünnipäev ja väga emotsionaalsed unenäod, mis ei lasknud magada. On lihtsalt naljakas, kui soliidne onkel ütleb: mida ta v e e l tahab? ta sai ju juba tema spermat? Vahepeal on lihtsalt selline tunne nagu üleküllastumus. Unenäo ta´l paistis ka olevat seesamune. Ta ei tahtnud ka enam mitte midagi. Lugesin ka sellist raamatut nagu ,,Unenägude Angus". Selle autor on Alexander McCall Smith ning see ilmus eesti keeles EPL´i sarjas nimega ,,Müüdiraamat", kus tuntud kirjanikud jutustavad ümber erinevaid müüte, tihilugu muutes neid to-hu-tult. Angus ehk Aonghus on keldi tiivuline armastus- ja unenäojumal, keda saadavad alati kolm lindu, kes sümboliseerivad suudlusi. See selleks, aga seal räägiti terminist nagu selged unenäod. Need on sellised uned, kus nägija teab, et kõik on vaid ulm ja peaks saama sündmustikku oma süžee järgi käänata. Ma oleks ka justkui midagi seesugust näinud, aga võib-olla oli see vaid poolunes. Kas need on olemas?

Ükskord...

Ühe oru serval kõrgus loss, mis nägi ootamatult sõbralik välja. Selle metsviinaväätidesse uppunud tornid ei ulatunud taevani, aga nad ikkagi andsid oma parmia. Sama tegi ka taevas, saates pilveudu hoonestiku poole, surudes vundamenti justkui rohkem maa sisse. Vähemalt nii paistis pärast lähemat uurimist.
Räägiti, et selles lossis elab mingisugune kuninganna, aga tegelikult oli tema hoopis kaugel-kaugel eemal kuskil metsa sees, kus laius või siiski lisas atmosfääri tema tagasihoidlikult klassitsistlik palee kõige selle hoonestuse, viirukisuitsu, ohvri- ja lepitusandide ning inimeste, kes hüüdsid jumalaid ja taevast appi mõistmata, et neil on kõik olemas juba täna tänu maale.
Aga jumalannal oli tore... Minul oli tore... Mina ei jätnud kõike seda romaaniliselt romantiliseks okasroosikeselossiks.