Ükskord...

Ühe oru serval kõrgus loss, mis nägi ootamatult sõbralik välja. Selle metsviinaväätidesse uppunud tornid ei ulatunud taevani, aga nad ikkagi andsid oma parmia. Sama tegi ka taevas, saates pilveudu hoonestiku poole, surudes vundamenti justkui rohkem maa sisse. Vähemalt nii paistis pärast lähemat uurimist.
Räägiti, et selles lossis elab mingisugune kuninganna, aga tegelikult oli tema hoopis kaugel-kaugel eemal kuskil metsa sees, kus laius või siiski lisas atmosfääri tema tagasihoidlikult klassitsistlik palee kõige selle hoonestuse, viirukisuitsu, ohvri- ja lepitusandide ning inimeste, kes hüüdsid jumalaid ja taevast appi mõistmata, et neil on kõik olemas juba täna tänu maale.
Aga jumalannal oli tore... Minul oli tore... Mina ei jätnud kõike seda romaaniliselt romantiliseks okasroosikeselossiks.