Elu on tegelikult ilus. Ma olen ilus, tark ja osav, andekas. Õpetajate päeva ajal olen ma mõistatanud, milleks see on. Tegelikult on vastus igaühele iseenda jaoks oma. Õpilastele võib see olle mõnus päev lollitamiseks, nagu ka paljudele ühepäevaõpetajaile ning päris õpetajatele ajaks, mile end lõdvaks lasta, aga ka lollitada ja kummaliselt stiliseeritud olla. See aasta tuli mulle pähe ka võimalus, et mõned kasutavad seda võimaliku praktikana potentsiaalseks õpertajatööks tulevikus.
Eile oli minul õpetajate päev. Mina osalesin seal õpilasena. Olid lühendatud õppetööajaga tunnid ja seega oli meil õige õpetaja antud tunniks vaid eesti keel elik kirjandus. Selles me lõime gruppidena luulenäidendeid.
On lihtsalt arusaamatu, kuidas üks ühepäevaõpetajanna võib lihtsalt tahvli ees, kriit käes, telefoniga rääkida, püüda uut osa õpetada ning veel loota, et teda tõsiselt võetaks. Isegi, kui õpetajaid on klassi ees kolm. Klassi saabus ka nn haridusministri saadik, kes rääkis, et ülikooli jõiuavad meie klassist vaid neli inimest.
Samuti on imelik, kui õpetajad annavad latsekesile lihtsalt töövihiku kätte ning hakkavad omavahel kudrutama. Õnneks ei läinud see neil läbinisti läbi. Kõige ägedam oli arvutiõpetuse tund. Noormees seisab õpetaja koha peal ja uurib, et meil on tööleht nr 3 (onju) tegemata. Iseenesest kena, ta läheb näidiseid tooma. Siis sajavad sisse kolm uut poissi, kes käsivad avada Painti ning rebase joonistada, öeldes, et nemad on õpetajad. Viimased tegijad jäid selles võimuvõitluses peale. Meie joonistasimegi rebast. Minu kõrval istuv neiu aga otsustas hoopis Orkutiga tegeleda ning see andis õpetajatele palju tegevust. Lahe. Minu rebane tuli imeilus ja sobis Desktopiks imehästi. Mõned ei julgenudki oma pilti taustaks panna.
Peale tunde proovisime Pipiga kinno ,,Sügisballi" vaatama minna, aga aeg ja pangaautomaadid olid meie vastu. Seetõttu jõudsime hoopis raamatupoodi tema isale kingitust ostma ning õunakooki jäätisega ja tuunikalasalatit sööma ning teed ja ploomimahla jooma vinoteeki, mis asub ühe teise raamatupoe kõrval. Meil oli väga tore lobiseda. Võib-olla seepärast me ei saanudki kinno, et saaks rääkida.
Õhtul leidsin oma e-postkastist säärase kirja, mis palus minna saidile http://www.avaaz.org/en/stand_with_burma/t.php ning birmalste tarvis oma hääl anda for global roar. Et Hiina ei toetaks Birma praegust valitsust, nagu ta tegi aastal 1988, sanktsiooniks OM 2008-st ilma jätmine või midagi sellist. Inimesed, minge ja lisage enda hääl ülemaailmsele tähelepanuhüüdele. Mina kirjutasin oma nime.
Kirjas paluti veel Birmat 5 järgnevat päeva meeles pidada ja märgiti ära, et paljud kannavad nende toetuseks punast. Ridade vahelt: kanna ka punast. Anna see teade edasi kõigile, kellest hoolid või kes võiksid üldse hoolida.
Eile oli minul õpetajate päev. Mina osalesin seal õpilasena. Olid lühendatud õppetööajaga tunnid ja seega oli meil õige õpetaja antud tunniks vaid eesti keel elik kirjandus. Selles me lõime gruppidena luulenäidendeid.
On lihtsalt arusaamatu, kuidas üks ühepäevaõpetajanna võib lihtsalt tahvli ees, kriit käes, telefoniga rääkida, püüda uut osa õpetada ning veel loota, et teda tõsiselt võetaks. Isegi, kui õpetajaid on klassi ees kolm. Klassi saabus ka nn haridusministri saadik, kes rääkis, et ülikooli jõiuavad meie klassist vaid neli inimest.
Samuti on imelik, kui õpetajad annavad latsekesile lihtsalt töövihiku kätte ning hakkavad omavahel kudrutama. Õnneks ei läinud see neil läbinisti läbi. Kõige ägedam oli arvutiõpetuse tund. Noormees seisab õpetaja koha peal ja uurib, et meil on tööleht nr 3 (onju) tegemata. Iseenesest kena, ta läheb näidiseid tooma. Siis sajavad sisse kolm uut poissi, kes käsivad avada Painti ning rebase joonistada, öeldes, et nemad on õpetajad. Viimased tegijad jäid selles võimuvõitluses peale. Meie joonistasimegi rebast. Minu kõrval istuv neiu aga otsustas hoopis Orkutiga tegeleda ning see andis õpetajatele palju tegevust. Lahe. Minu rebane tuli imeilus ja sobis Desktopiks imehästi. Mõned ei julgenudki oma pilti taustaks panna.
Peale tunde proovisime Pipiga kinno ,,Sügisballi" vaatama minna, aga aeg ja pangaautomaadid olid meie vastu. Seetõttu jõudsime hoopis raamatupoodi tema isale kingitust ostma ning õunakooki jäätisega ja tuunikalasalatit sööma ning teed ja ploomimahla jooma vinoteeki, mis asub ühe teise raamatupoe kõrval. Meil oli väga tore lobiseda. Võib-olla seepärast me ei saanudki kinno, et saaks rääkida.
Õhtul leidsin oma e-postkastist säärase kirja, mis palus minna saidile http://www.avaaz.org/en/stand_with_burma/t.php ning birmalste tarvis oma hääl anda for global roar. Et Hiina ei toetaks Birma praegust valitsust, nagu ta tegi aastal 1988, sanktsiooniks OM 2008-st ilma jätmine või midagi sellist. Inimesed, minge ja lisage enda hääl ülemaailmsele tähelepanuhüüdele. Mina kirjutasin oma nime.
Kirjas paluti veel Birmat 5 järgnevat päeva meeles pidada ja märgiti ära, et paljud kannavad nende toetuseks punast. Ridade vahelt: kanna ka punast. Anna see teade edasi kõigile, kellest hoolid või kes võiksid üldse hoolida.
Nädala lugu:
- Muse Lyrics
Hämmastaval kombel ka
Erasure ,,Love to hate you"
aga ka ühe Argentiina ansambli
Attaque 77
ehk
A77aque
lugu hüvastujätust.
- Muse Lyrics
Hämmastaval kombel ka
Erasure ,,Love to hate you"
aga ka ühe Argentiina ansambli
Attaque 77
ehk
A77aque
lugu hüvastujätust.
+-+Copy.JPG)
+-+Copy.JPG)
+-+Copy.JPG)
+-+Copy.JPG)
.JPG)
2 comments:
Anni!
Anni!
Anni!
Kas ma võin sind oma blogi juures propageerida? Sul on huvitav blog, siin on midagi lugeda ka. Peab ju inimestele halastama ja vähemalt andma neile minu igava blogi juurest võimaluse mõne huvitavama juurde :)
Oi. Ära enda blogi nii maha ka tee. Nõme hakkab, kui keegi on nii värskete omalaadsete väljenditega ja siis kommenteerib ennast laitvalt. Kas oskad arvata, miks ma sinu blogi vahel lugemas käin? Sest sa kirjutad nii, nagu mina ei kirjuta. See on ju mõnus. Etc...
Post a Comment