Mets ja sanitar

Kord aastas võtvad ühed tatid kätte ning hakkavad teisi tatte terroretsima. See kõik on omamoodi jätke kunagistest täisearituaalidest, mida tegid küll need, kes olid oma staatuse saavutanud oletatavasti juba kümneid aastaid tagasi. Minu koolis toimus rets nädal tagasi. Põhilisest osast ma puudusin. Wii! Räägiti küll, kuidas kõiki, kes puuduvad, mõnitama hakatakse, aga mina pole veel seni haiglasse sattunud. Wii! Kutsusin hiljuti neiu M-i igaks juhuks juba ette ära mind haiglasse vaatama ja kommi tooma tulema. ;))
Ma loodan, et mulle ei paku igasugune ahistamine pinget. Ilmselt ka on nii.

Kogu sündmus oldi jagatud 3-le päevale, sest meie paralleelklassid pidid õigel päeval minema Ei-tea-kuhusse. Seega kolmapäeval tulid rebased kooli kui a) rohelised jõulud; b) roosad munadepühad; c) traditsioonilised maalrid. Mina oleksin tahtnud olla nagu mõni maaler, ma oleksin midagi loovamat välja mõelnud, aga olin hoopis imeilus roosa, ainult nägu oli fantoomilikult sinine.

Juba uksel seisid üheteistkümnendikud ja joonistasid ,,nägusid". Mina olin kas nii maskeeritud, tutvumispeolt puudumise tõttu tundmatu või lihtsalt nii ülbe, et pääsesin esimesest näosodingust puhtalt, aga teisest küll mitte. On lihtsalt kohutav, kuidas üldse ei osata nägu ilusti värvida! Kas pole?

Teine vahetund kulus nilbetele ehk kahemõttelistele võimlemisharjutustele. Kõik rebased võtsid spordiväljakul pikka roodu, sõid küüslauku ning neile (või meile) lasti mingisugust rõvedat spray´d pähe. Siis tuli võimlemine. Mina ja veel kaks tüdrukut, kellega me rivi lõpus seisime, tegime neid nii, nagu ise tahtsime. See tähendab: enamasti ei teinud, kuna keegi ei näinud. Ülejäänud päev kulges üsna rahulikult. Ainult sööklas oli ,,tore".

Neljapäeval oli ilus koolipäev ja pooled paralleelidest puudusid. Õhtul ma otsustasin trennimineku, mitte toomeretsi kasuks, ja nagu mulle seletati: ega ma millestki ikka ilma ei jäänud. Ise ma olen tohutult õnnelik, et trenni läksin, sest hea tund oli. Koduteel trennist nägin puulehtede vahelt, kuidas ,,mingid roosad" suure kisaga sireenide ulgudes mäest alla jooksid.

Kõige ilusam sellel koolipäeval oli füüsikatunni lõpp. Nimelt seletas meie aktivistineiu, et kuna homme on eesti keele õpetajal sünnipäev, peavad kõik homme kell 7.15 hommikul (hiljem selgus, et 7. 45) pargis kuju juures olema. Siis meelitati klassi emotüdruk uksest välja. Tüdruk pobises umbes: ,,Mina ei taha mingeid lilli!" Kui ta oli lahkunud, teatas aktivist, et ohho, ülla-ülla ühegi õpetaja sünnipäeva ei ole, hoopis emotüdrukul, keegi ei saa sulptuuri juures kokku. Reede hommikul ilmus emotüdruk juba tunni alates roosa roosiga õpetaja jaoks tundi. Kui ma õigest nägin, siis läks ta seda õpetajael pakkuma ka. Me kiniksime talle ananassi, mis oli kaunistatud sellesse torgatud kokteilivarjuidega.

Õhtul pidi olema pidu ja rebasevande andmine. Ma läksin viimasest osa saama. Pealegi see toimus hetk varem enne läbu. Vande sisu oli ligikaudu: meie räpased vääritud vihatud rebased lubame alandlikult õppida. Kuna osad jõudsid alles peale vandeandmise lõppu, kuulsid paljud seda ka teist korda. Siis said kõik, kes olid peoraha ära maksnud, käele rebasestaatuse templi ning öeldi, et need, kes tahavad jooki osta, mingu tolle rõveda noormehe juurde seal ja öelgu mida nad tahavad ning andku raha ka. Kaks neidu läksidki:
- ,,Mida teile. tüdrukud?" -
- Neiud koos: ,,Siidrit."

Pärast räägiti, et ,,mõttetud naabrid" olid politsei kutsunud ja keegi oli peale ürituse laialisaatmist mõne tunni türmis istunud ning keegi kolmas veel politseiautos vargil käinud. Üldse on selliste olengutega nii, et kui midagi põnevat peale kellegi segaseksjoomise ei toimu, siis läheb vähemalt lagi katki, nagu peale projekti ,,Tutvumispidu vol. 1" selgus. Tutvumispidu vol. 2 jäi miskipärast ära.

Mina ise läksin hoopis teises suunas ja jõudsin veel Teadlaste Ööle. Ma olin nii ilus, et üks inimene, keda ma otseselt ära ei tundnud, mu vaevalt ära tundis. Meeldiv üritus oli. Läheks veel. Wii?