Tuesday, March 4, 2008

Õlümpiaadimujled

Olümpiaadikuu on lõppenud. Viimaks. Nendega on ikka suhteliselt selline tunne, et tagasi ei lähe. Näib siiski, et see on vaid unistus. Loomulikult lähen. Ma ei suuda end taksitada.

Mõlemal olümpiaadil läks (ju) hästi. Linnas 11. ning 8.-9. kohad. Selle viimase korraldus oli napaka ,,köögipoolega".

Sisenesin vajalikku ruumi ja ilmnes, et see on korralik auditoorium. See polnud kuigi üllatav. Seevastu oli meeliköitev üks närviline tädike, kes seal lällas ehk organiseeris, et nimed kirja saaksid. Õige klassi lehele kindlasti. Hiljem muutuse olukord lausa napakalt irooniliseks. Segadust oli palju, sest kõik klassi- aka vanuserühmad olid ühes ruumis koos ning kellelgi polnud üle kahe kriipsu aimu, mida saabudes peaks tegema peale riiete varna riputamise. Kohaleidmine oli ka paras väljakutse. Vähemalt nendele, kes hiljem jõudsid, sest suvaliselt maha potsatamisest polnud juttugi. Abivajajate hordid ajasid tädikese päris segaseks. Ta hakkas nõudma, et kõik ´maha rahuneksid´ ilma ise eeskuju andmata. Kogu trallile kulus vähemalt kolmveerand tundi.

Kui kõik korras oli, läks tädike ennast kusagile turgutama, jättes meid minu sugulase valve all töötama, ja lahkus mu elust igaveseks. Ma vähemalt loodan, aga kui saatus on teisel arvamusel, siis ei pruugigi ma teda ära tunda ja kindlasti on ta talutav. Kõik on talutavad. V. a. siis, kui nad tegelevad enda asemel teiste maharahustamisega ja enda hingerahu vajaka jäämise tõttu ebaõnnestuvad, sest keegi pole närvi läinudki. See kõik õnnestus mul naljaks pöörata.

No-Big-Silence & Kosmikud
,,Ei jaksa me"
Ei jaksa me, ei jõua
Kuid tema muudkui nõuab
Torni, mis taevast tooks alla kuu
Mingu või katki me liikmed ja luud

Ikka veel iseend veenda püüdes

Kas ma olen kunagi kellelegi andnud alust arvata,
et näen sinu silmist pikki tummfilme?
Neil kõigil tuleb endale andestada:
pole ka mürast ülehelistatud pilte,
et kuidas tukka silud või nii...
Tegelikult ma lihtsalt näen
  • kuidas süües hõlmad pool lauapoolt veerandi asemel
  • kuidas kapuutsi pähe tõmmates või üldse oleskledes küürutad
  • kuidas sammud õlust õhus hoitult paratasemel
  • kuidas oma naeru peita püüdes kummardad.
Kui kunagi kellelgi siin või mujal õnnestub midagi varjata
isegi enda eest,
läheb tal vaeval korda elada vaid õhust ja armastusest.
Tal tuleb mitte päevadi veeta veeta.

Sunday, February 24, 2008

Kosmose tants näitab, kuidas kõik saab tasakaalustatud

Reede oli üliilus. Sel nädalal polegi veel aru saanud, kas on kevad või veel talv. Hommikul ärkasin juba poole kuuesst, et pesema minna. õhtul sooja vett miskipärast ei olnud. Ei hakanudki siis isegi uurima ka miks. Juustega on midagi kummalist lahti: nad ei saa kuidagi puhtaks. Võib-olla on põhjus siiski minus, aga on ka šampoonijääkide pähe ladestumise võimalus. Peaks nendega siis juuksurisse süvapessu minema. Siiski sain hakkama.

Kaks umbes tunniajast esinemise ajal lavalpassimist oli. Laulsin, kui programm oli sedasi määranud, deklameerisin, kui aeg tuli. Võtsin, mis võtta andis. Ilus oli. Mini laulupidu. Hiljem tekitasime klassiõde G-ga klassiõde Ll-s tahtmise meist eemale hoida. Laulsime Bainstormi ,,My Stari" ja muud väga emotsionaalselt ja kõvasti. Ll-l hakkas väga mark ja oi-issand.

Nädala alguses oli täielik keegi-armastab-mind periood. Kokkusattumused klappisid nagu valatult. Selle tõttu pidin ma ainult oma psühhologia töö reedel järelkirjutama -- õpetajale tundus see kuidagi kurb -- , aga võib-olla ka parajat kurbust taluma. Liblikad, mille tiivad edasi viisid, kadusid, tuhmusid, murdusid ja/või padandati, leiti. Aga need olid nii ilusad. Kõige kena nimel see ilu tuhmus.

Käisin linna ajaloo-olümpiaadil. See, mis oli mulle viimasel kuul sellist masendust tekitanud, tekitas minus miskipärast tahtmise järgmisel korral taas minna. Õpetajad olid nii rahul ja reedel tagastasin ma kogu olüpiaadikirjanduse ka. Seepärast mu jalad kuni säärteni valutavadki, et ma kaotasin siis oma liblika ja kõndisin pool Riia mnt läbi pluss veel enam-vähem jõeäär ka veel, jalas madalakontsalised saapad küll. aga siiski. See oli kodu juures kuskil teeperve poris, kivike kadunud... Nii paljudega sai räägitud, küsitud ja otsitud. Järgmine olümpiaad sel aastal juba luurab kuskil tuleval nädalal. Ilus.

Ma olen viimaks mõistnud, miks on tore pilli mängida. See võiks panna mind midagi tegema ka.

Sunday, January 27, 2008

Psühho- ja muud jamad

Nüüd on juba peaaegu veebruar. Mida iganes ka kalender võib-olla ütleb, on veel laupäev. Võib ka peaaegu-pühapäevaga leppida.

Teisipäeval käisin ma haiglas. Mul oli psühhosomaatiline valu paremal alakõhus. Sest mul on miski, mis mulle rahu annab väga kadunud. Ma otsin seda täiesti valest kohast. Vähemalt s a a n ma sellest aru. Vahest mõtlesin ma hoopis, et õpime korralikult ära, pärast tegeleme iseendaga. Ebalihtne omaenda vajaduste eest põgeneda. Väljakutsete lahendamine on pooleli.

Uned on huvitavad olnud. Isegi rohkem kui tõelisus. Ehkki vahel saab ruumi saabudes selliste oih-pilkude osaliseks. Esmalt arvasin, et see on mingi viimane-inimene-keda-näha-lootsin, kuid tegelikult näib see praegu pigem et-ta-seda-palun-palun-ei-märkaks alla kuuluvat. Niipalju siis sekulatsioonidest.

Ma olen lausa kaks korda öösel autoga sõitmas käinud. Roolis. Päris kogemus mul puudub. Esimene kord oli auto vasakpoolse (hiljem samaaegselt ka parempoolse) juhiistmega ja ma otsisin piduit taga. Minul ükski pedaal ei toiminud. Isal kuidagi õnnestus. Naljakas, kuidas teised sõidukid eest ära manööverdasid, kui mina seal tagaistmel olijate paanitsesin. Avariid ei toimunud. See on mul üldse teine kord, kui pean unes Pärnust Tartusse sõitma. Ma sain selle kahe rooli olukorra tõttu teada, kui jama on koos kellegagi üheaegselt sama masinat juhtida. Järgmine kord oli mul veoauto. Seekord ma teadsin, kus pidur on, ja tundsin end kuidagi kindlalt. Pärast käisin ühe jahi peal sünnipärval ning telekas tegi seda, mida üks telekas tegema peab -- plahvatama. Ma olin vist jumal. Palju oli nii, nagu päriselt ei toimu.

Sunday, December 23, 2007

Jõul

Kunst peab olema mõistetav. Muidu unustatakse. Hea kui inimene tunnistab: ma ei saa sellest aru. Isegi kui ümbernurga-kaudselt ja naljaga: see on nii kole sügavmõtteline kohe... Aitäh.

Paksu metsa taga tihkes hanges
mulle lund miskipärast pähe langes.
Tõenäoliselt ülevalt.


Iga siuke trikk
on lihtsalt nii sinulik,
et ma kohe ei saa teisiti,
kui pean sind selle taga ära tundma.


Mitte keegi teine ei oska väljendada
oma tahtmisi
tühises lumekuulis
nii nagu sina oled neid sinna alati peitnud.


Armas Maailm, soovin täpselt selliseid jõule, nagu igaüks isiklikult tahab. Nii tore, et inimesed teavad ise, mis neile vähemalt ühel tasandil tarvilik on.

Saturday, December 1, 2007

Miks, miks? Põhjused on tedamata

Ma olen valikuvõimalusega inimene. Võin otsustada, kas juua kohvi/alkoholi või mitte, nuusutada mandariini koori või ei, mitte lasta kassil end terrosiseerida või lasta... Nüüd sai ta sellest viimaks aru ilma, et oleksin pidanud teda WC-sse lukustama. Mida kõike mõtted veel taha võivad? Siiski on mul tunne, et lasen oma meelerahu häirida hoopis ühel tüübil, kes mulle nägusid teeb. Võib-olla oli see lihtsalt üks lühinägelikkuse vingerpusse. Samas aga olen üsna kindel, et see võis ka olla äraarvamismäng sisuga: viime nimekirja alusel võõdad näod nimedega kokku. Siiski ta tegi mulle nägusid. Uskuge aga mind. Ma ikkagi tunnen end nii rumalalt.

Muide, ta on osa minu ebavajalikkuse topist. St: ta on mu silmarõõm. Silmarõõmud on kasutud: nad ei lase ei magada ega süüa ega keskenduda ja takistamatult kulgeda. Ainus, milleks nad kõlbavad, on kehatemperatuuri üleval hoidmine. Vähemalt näiliselt. Igatahes on olukord tihti selline: tema möödub; teised külmetavad; mina naeratan ja mul on soe. Jube. Nagu The Killers on laulnud:

(I caught my stride, I flew and flied
I know if destiny's kind, I've got the rest on my mind)
But my heart, it don't beat, it don't beat the way it used to
And my eyes, they don't see you no more
And my lips, they don't kiss, they don't kiss the way they used to
And my eyes don't recognize you no more

For reasons unknown
For reasons unknown

Tegelikult tundub ta vale. Ta ei hoia oma selga sirgelt, tegeleb ,,vähkide toitmisega" ja teda võiks geiks pidada (varsti tuleks siis midagi nagu peaaegu-The Killers´i laulus: Well somebody told me/ You had a girlfriend/ Who looked like a boyfriend/ That I had in February of last year; hea laul). Või on ta lihtsalt mingi dändi? (Kena on küll, aga kas ta riietab ennast ise sedasi? Tõenäoliselt?) Samas võib arvata, et teda kasvatab üksikvanem. Miks mind, Tähine Taevas, küll sellisete poole tõmbab? Ja kas ta nimi algab jälle M-tähega või on vähemalt tema elutee number 8? Sellised on need naeruväärsed sarnasused, mida olen sarnase liigi esindajate puhul täheldanud. Igatahes pole ma temaga elu sees sõnagi vahetanud. Järelikult ei tea ma temast mitte baitigi ja kõik, mida ma tema kohta väita võin, on mõneajalise pinnapealse vaatluse tulemus. Kahjuks on ta atraktiivne. Kahjuks mina ka, kui piisavalt süveneda.

Ausaltöelda hakkab pärast sellist mõtisklust netikeskonnas kohe kergem, kuigi see kõik on nii naeruväärne. Ta on vist mu khm-musus ka. Tobe. Tegelikult ja päriselt ka. Sellega seoses on mul üks plaan nimega EKHO&R. MA Helyes on ka nõus. Ma otsustasin nii. Kass lasi ka jalga ja ma lähen mandariini koori nuusutama. Esmaspäeval hakkab kogu stsenaasium otast peale, sest siis ma ärkan lõpuks jälle ellu, tõusen tuhast.

Friday, November 2, 2007

Mina, kes ma pole kuu aega kirjutanud. Vol 1

Ma olen tahtnud nii palju teha, aga teadagi ei jõua. Aga küll mina teeksin, kui mina saaksin. Ja saangi.


Oleks minu olemine,
teiseks minu tegemine.
Küll mina teakisn,
mis mina teeksin...

Kõige meeldejäävama tähtsusega oli vahepeal vaheaeg. See on põhiline pluss, mis koolikohustusega ja kooliharjumusest loobuma suutmatusega kaasas käib. Ma käisin vaheajal Soomes tädi külastamas. Kõige trilleerivam osa sellest oli Tallinnas bussijaamast sadamasse seiklemine, sealt laeva peale jne kuni Helsinkini. Seal tuli mulle tädi koos oma kaasa ja koeraga vastu.

See, mille tõttu ma sinna läksin, oli laulmine. Kuna minu lauluõpetajakene harjutas veel ooperitetrisse kandideerimise jaoks Mozardit, sai ta seda vähem minuga tegeleda. Aga ega ma üle 30 min pikkuiseid teha suudakski, tähelepanu hajub. Lõppkokkuvõttes on mul ikka veel kõrisound sees ja ma pean ise selle äralihvimisega tegelema. Refleksid on aga visad kaduma. Põhiline probleem on minu arvates see, et ma ei tea, kuidas õige puhas peahääl kõlab.

Muul ajal, mil ma seal olin, ootasin sugulinskeid koolist tagasi, surfasin netis, mängisin Sims2, vaatasin kõiki kohalikud Barbie-stiilis filme ära, üritasin laulmist või prantsuse keelt harjutada. Elokuvade tulemus oli see, et ma hakkasin juba inglise keeles mõtlema. Barbie-filmida keel on nii lihtne, et kõigest saab aru, see oli nagu kordamine. Inglise keel painab mind peaaegu siiani, kuidgi nädal varem oli nii, et mõttetegevus üritas lülituda venekeelseks nii hästi või halvasti ma seda ka oskasin. Räägitakse, et minu vene keele õpetaja on väga osav, aga igatahes on ta kooli parim.

Vaheaja neljapäeval oli MTV EMA (Music TeleVision Europe Music Awards), mille lõppu õnnestus mul vaadata telekast, aga ülejäänud osa Youtube´st. Ausaltöelda olen ma MTV vastu, aga sedasi olla on raske. Nn Planeedi Popim Pätt (ilus algriim) tekitab taotuslikult ootustunde ja kartuse midagi maha magada. (Nagu iga narkomaania. K. Lasn ,,Kultuuritõkestus. Ameerika (kaubamärk) naeruvääristamine") Seetõttu istutakse selle ees tunde ja tunde, sest nüüdsama tuleb midagi, mida ei saa tähelepanuta jätta. Eckhart Tolle ,,Meelerahu hääl" ütleb, et iga kord ei kasvatab ego jõudu. Siiski on ego mingil määral vajalik. (Kuid igakord kellelegi jah öeldes, öeldakse iseendale ei.) Kas siis öelda MTV-le ei? Tegelikult on õigem hoopis keelduda, kasutada maskeeritud ei-d. Mõtlemise teha on väga palju. Sealjuures võib igasugune E-häälik eesti kultuuriruumis tekitada inimestele takistuse. E kastuamisega oleks kasulik seega ettevaatlik olla, nagu ka indoeuroopa kultuuriruumis N-ga.

Kuidas keelduda mõnest auhinnagaalast? Kuigi olustikupilt võis olla üsnagi masendav: poolpurjakil karvikud, neile külje alla pugevad barbie´d, kes loodavad selle hinnal saavutada nt prestiiži, kuid oli ka ilusat. Eestlaste huvitava inglise keelega Bedwetters sai New Sound of Europe´i ehk aasta uustulnuka auhinna, jooksis ühe koosseisu liikme näol ülekande viimased minutid püksid i l m s e l t rebadel ja igasugustest keeldudest hoolimata mööda lava ringi, karjudes Zen´i reklaamilaulu ,,A Dramatic Letter to Conscience". Selleks tuli neil edestada vähemalt viiteteist kaasvõitlejat mujalt Euroopast. Kes kolmest sõelalejäänust võidab, selgus vahetult enne lõppesinemist. Siis naad kallistasid Nelly Furtado´t ja lollitasid niisama...

Oleks huvitav, mis päeviti on bändide webmasteritel kohustustes. Isegi fannilehtedele jõuab kindlasti kiiremini kohale info, et Muse võitis sellel MTV EMA-l Headliner´i ja Best UK & Irish Act´i. Seega olid nad esimeses kategoorias paremad Timberlake´st, Beyonce-i, Foo Fighters-ist ja mõnest muust pudinast.

MtvEesti levitab muide väärinformatsiooni, et Rock Out´i anti välja kaks korda, kuigi selle võitis ainult 30 Seconds to Mars mitte ka Muse. Sealt edasi jõuab see väide juba Elu24 jne. On lollakad. Keegi nagunii EMA-st pohmase peaga kirjutas. 30 Seconds to Mars on üsna MCR. Terve YouTube ja pool last.fm´i (http://www.last.fm/music/) teab seda. (Mõlemas on meigitud mehed. Kõige jälgim selle liigi esindaja elutseb The Killersis). MCR ei võitnud midagi. MCR loopis ainult mikrofoni ja pärast istuti neile peale. Live oli väga nadi, sest Geraldil oli vist hääl ära.

30StM oli üks nendest artistidest, kelle sealt enda jaoks leidsin. Selle pundega on tähtis, et Jared Leto (mult küsiti, kas ta on gei; ma ei teadnud) seal laulaks, sest need laulud poleks pooltki samad, kui seda teeks keegi teine. Nimelt lisab JL passiooni. Teiseks artistiks on Amy Winehouse, keda ma poleks märganudki juhul, kui talle poleks antud kaastundest väike meene. MTV EMA oli Winehousele vähemalt viiekümnes kord purjus peaga esineda. Seda mõistis isegi see, kes polnud stuudioversiooni ,,Back to Black-st" kuulnudki.Neiu oli rütmist täiesti väljas. Jah, ta on andekas ja teda pakitakse ühes Pete Dorothy-ga briti põhjajoojate kategooriasse, aga kas selline tunnustuse jagamine Artist´s Choice näol päästab ta?

Muide, meigitud meestest on mul poolkama.